Olen Edinburghis elanud juba rohkem kui kaheksa kuud ning selle aja jooksul olen näinud 13 erinevat lavastust, millest üks muusikal, kaks pantomiimi (ühtlasi ka seotud minu tööga), kolm seotud Firefly’ga/osalesin produktsioonis, kaks tantsulavastust, üks rituaalide ja teatri piirimail kõikuv perfonks ja kaheksa draamalavastust. Proovin nüüd igaühest midagi kirjutada ja mingil hetkel ka briti teatri olemusest (?) või eripäradest kirjutada.
The Improverts – The Bedlam Theatre | Improverdid – Bedlam, tudengiteater
Suurepärane meelelahutus väga professionaalselt tudengiteatrilt! Lavastuse formaat seisneb publiku ja improviseerijate koostöös, seega on ka kvaliteet alati kergelt kõikuv, kuna publikust sõltuvad teemad ja naljad. Õnneks on näitlejad ise väga leidlikud, nii et ka kõige tobedamate või arusaamatute näidete peale suudetakse luua mõnus sketš. Põhimõtteliselt on tegu teatud mängude ja formaatidega, mida näitlejad on eelnevalt mänginud/harjutanud. Neile annavad sisu või mõtte publik, kes pakuvad erinevaid lahendusi, karaktereid ja nii edasi. Sageli on publiku kui ka näitlejate fantaasia äärmiselt piiratud – pakkumised ja lahendused on üsna stereotüüpsed ja korduvad – aga see-eest on pärlid ka tõesti väga naljakad. Konkreetne etendus tol septembrireedel aasta tagasi oli mu esimene kokkupuude Briti teatriga JA ingliskeelse teatriga, nii et minu nauding jäi pisut väiksemaks kui teistel, eelkõige kõnetempo ja kultuuriliste nähtuste/naljade tõttu. Mõned kuud hiljem nähtud etendus oli aga selle võrra tunduvalt lustakam! 4-/5
City of Glass – The Bedlam Theatre | Klaasist linn – Bedlam, tudengiteater
Kahjuks on see tükk mu mälus üsna pisikese osa hõivad. Väga raske on praegu meenutada, millest see kõneles ja kuidas täpselt oli. Ometi tean, et halb ei olnud ja olin väga üllatunud (jälle!) kuivõrd profilt Bedlam tegutseb ja missuguse kvaliteediga tükke näitab. 3+/5
Attempts On Her Life – The Bedlam Theater | Elukatsetused – Bedlam, tudengiteater
Tragikomöödilises võtmes lahendatud killud inimeste (noorte haritlaste?) eludest… Liinide ootamatud kokkujooksmised ja väga meeldiv valgustöö. 3+/5
Refugees – Firefly Arts | Pagulased – Firefly 21+ trupi lavastus 2008. aastast
Erivajadustega noorte tükk pagulaste kohandumisest Briti ellu ning pagulaselu põhjustest. Väga traagiline ja tõsine teema, aga noored ise nautisid lavalolemist väga. Ei hinda, sest olin selle lavastuse juures assistent.
Cinderella, Snowman, Aladdin – Firefly Arts | Pantomiimid Tuhkatriinu, Lumemees ja Aladdin – jõululavastused
Taas noorteteatri lavastused, kus isegi kätt proovisin nii juhendamises (Aladdin) kui ka assisteerimises (Tuhkatriinu). Pantomiimid on Eesti rahvale taas üsna võõrad nähtused, kui Ühendkuningriikides on see alaline jõuluaegne meelelahutus. Süžeed on kõigile teada ning mängitakse puhtalt laulule ja naerule ning publiku kaasatõmbamisele. Sageli muudetakse süžeed ja karaktereid vastavalt trupi vajadustele ning mängitavale publikule. Näiteks meil oli Tuhkatriinu kurjad kasuõed hoopis mehed… Ja lisaks kõigele muule ka Dr. Evil, Okasroosike ning väga kohmakas Ristiema. Suurem osa huumoritki vastas Šotimaa ja/või Livingstoni (noorteteatri asupaik) kultuurinaljadele.
The Man Who Had All The Luck – The Royal Lyceum Theatre | Mees, kel oli palju õnne – Lyceum, Edinburgh
Lugu mehest, kel pidevalt elu ootamatute käikudele vaatamata vedas. Toimumisaeg: 1930-50ndad. Lavastuses oli mitu leidlikult lahendatud stseeni ja süžeekäiku, lavakujundus ning kostüümid vägagi korralik ja stiilipuhas, valgus ka täitsa kobe. Näitlejatööd head, aga ei midagi erilist. Mingit erilist filosoofilist või moraalitsemist etenduse käigus välja ei tulnudki. 3-/5
Hair – Edinburgh Music Theatre Company | Juuksed – Edi muusikateater
Hair oli minu jaoks üks tundmatu muusikal (mitte, et ma neid üldse väga palju teaks), seega oli lugu huvitav jälgida. Kogu lavastuslik kontseptsioon oli selline… enam-vähem. Eks ta niiviisi laulult-laulule edasi liikus, vahele oli pikitud väga lihtsad ja eriliselt mõjumatud tantsunumbrid. Samas oli väga huvitav vaadata näitlejate-karakterite omavahelist sünergiat ning põnevaid mõttekäike, mis tulenesid faktist, et kogu näiteseltskond oli naissoost, aga mitu rolli oli tegelikult meestele mõeldud. Kui lisada juurde ka muusikali läbivad lesbi-, gei- ja sõjasuhted sai kokku huvitava kompoti. Igatahes oli tegemist ühe meeliköitvama muusikaliga, mis eal nähtud. 3+/5
The Pied Piper – Boy Blue Entertainment | Rotipüüdja – tuuritav hip-hopproduktsioon
Pied Piper on tuntud muinasjutt imelisest flöödimängijast, kes ühe linna rottidest puhtakse teeb… Ja hiljem kättemaksuks ka linna lapsed minema meelitab. Sama ainestikku kasutati ka selle tüki puhul, ainult et tegemist oli kaasajastatud versiooniga, kus Linna on vallutanud kuritegevuslikud grupid ehk gängid, mis tõesti on Ühendkuningriikides probleemiks. Lavastuse kontseptsioon ja teostus oli väga äge ja mõnus, alates koreograafiast kuni kostüümide-maskideni, legendide ja müütide ning erinevate kultuuride sidumisega pisikeste detailide abil. Tantsijad ise olid ka ääretult andekad ja päris esimest korda nautisin hip-hopi ja seda täispika (kui õigesti mäletan, siis kestis kindlasti üle tunni, kui mitte poolteist) tantsuetendusena. Igati väärt 5/5.
Waiting For Godot – Theatre Royal Haymarket | Godot’ oodates – tuuritav produktsioon Londonist
Väga raske on ilma mingisuguste ootusteta ja taset eeldamata vaadata Becketti “Godot’ oodates” (üks mu lemmiknäitekirjanikke), mis on lavastatud suhteliselt geniaalse (ei oska täpselt kommenteerida, kuna pole tema töödega kursis, aga nii räägitakse) isiku poolt ja kus mängib üks mu lemmik – Ian McKellen… Ja siis veel Patrick Stewart. Tahes-tahtmata on latt kõrgel. Ausalt, ei pidanud ka suures osas pettuma. McKellan tegi oma töö väga hästi ja samuti ka Stewart. Pealegi on see mul esimene kord seesuguseid näiteljaid teatrilaval näha, aga minu jaoks tegid nad oma “tööd” hästi. McKelleni hääl oli nii mõjuv, et tegelikult ei pidanudki teda laval üldse jälgima – juba kõnemaneerist ja hääle võimsusest sai piisavalt palju infot. Üllatasid mind aga tandem Simon Callow ja Ronald Pickup, kes täitsid Lucky ja Pozzo rolle. “Täitma” on vist vale sõna, sest minu jaoks olid nad mõlemad selle rolli täiuslikud kehastused. Millegipärast vastasid nad nii suurepäraselt mu kujutluspildile, kui seda näidendit lugesin, et püüdsin etendust jälgides mitte püsti karata ja “Bis!” karjuda.
Taas kord oli valgustöö ääretult kaunis, leidlik ja huvitav. Üldse on valdaval enamusel nähtud tükkidest valgusega väga korralikud tööd tehtud (välja arvatud mu enda töökoha lavastustes). 4/5
Three Days of Rain – Apollo Theatre, London | Kolm vihmast päeva – Apollo Londonis
Tegemist on minu 2009. aasta ühe tipplavastusega. Kindlasti on see parim, mida ma Suurbritannias elades nägin. Pean esmalt ütlema, et kinolinal nähtavad rollisooritused onJames McAvoy puhul küll üsna head ja mõned lausa suurepärased (Last King of Scotland), aga teda päriselt, füüsiliselt teatrilaval mängimas näha on lihtsalt meelierutav ja kainestav ja… Jah, alustame ikka algusest.
Suures osas lasub minu selle lavastuse külastamises “süü” tõesti McAvoyl, kes on üks mu noorema põlve lemmiknäitlejaid. Lisada veel fakt, et ta ka šotlane on ja… Nii leidsingi end Londonist, West Endist. Näidendist endast ja ülejäänud näitlejatest või isegi lavastajast ma suurt midagi ei teadnud ning kuigi arvustused olid seda juba eelnevalt kiitnud, ei või Britis kunagi kindel olla – siin kasutatakse kogu aeg väga suuri sõnu, mille taga mõnikord paljas õhk ja paar halva huumoriga pikitud käib-kah stseeni.
Meile räägiti lugu kahest põlvkonnast, ühest natuke katkisest perekonnast ja perekonnasaladustest. Esimene vaatus paiknes ajalisest 90ndates, tutvustades pere juba täiskasvanud lapsi ja tuttavaid, teine vaatus toimus 1960ndatel, näidates nende laste vanemate ja sõprade juhtumeid. Kogu lugu toimus samas korteris ja kuut karakterit mängitigi vaid kolme näitleja poolt – Lyndsey Marshal, Nigel Harman, James McAvoy. Marshal mängis tütart ja ema, McAvoy poega ja isa ning Harman peresõpra ning tema poega.
Nii Harman kui Marshal olid mõlemas rollis head. Kindlasti säras Marshal rohkem teises vaatuses, mängides kergelt meeltesegaduses ja armukolmnurga põhjustaja rolli. Ka Harman meeldis mulle enam teises osas. Üldse tundub, et rollisaavutuste ja loo enda poolelt oli teine vaatus pisut parem - vahest ehk seetõttu, et just siis avaldusid vaatajale knihvtised süžeekäigud ja kogu saladus ilmsikstulek. Esimene vaatus näitas peaasjalikult laste omavahelist läbisaamist, vanemate käitumise arutamist ning lihtsalt kogu loo ülesseadmise stseene, kuigi väga mõnusalt säravaid hetki ja pilte oli seal samuti. Karakteritena olid esimese vaatuse rollid üsna vastandlikud oma vanematele teises vaatuses, mis lõi huvitava mõtiskluse teemal “Me oleme oma vanemate lapsed”.
James McAvoy lõi mind pahviks, hoides samal ajal toolilt maha kukkumast aga oma energilise jõulise mänguga, kohaloluga. Juba esimeses vaatuses sellest märku andes (tema karakter oli siis üsnagi ülevoolavalt liikuv ja võluvalt ärritav), ent kindlalt teises täiel määral Näitleja. Isa roll oli vaikne nokitsejast häbelik arhitekt, kes lisaks kõigele muule kogeles. Üsna tihti räägiti temast kui karakterist üle, aga McAvoy lihtsalt OLI laval kõigist üle. Näiteks vahetult enne vaheaja lõppu ilmus ta juba lavale, alustades stseeniga juba täistuledes saalis ning lobiseva publikuga. Ma ei suutnud temalt silmi hoida, kuigi ainus, mis ta tegi, oli korteris ringiliikumine, mingisuguse majakavandi joonistamine ning kohvivalamine. Vaikus enne tormi. Seda jõudu, muide tundsin ma ka väga kaugele, sest istusin kolmandal rõdul, lae all. Üks stseen on mu mällu aga igaveseks sööbinud… Leian, et see oli ka vähemalt McAvoy karakteri kulminatsioon kui mitte kogu lavastuse pöördepunkt. Stseen leiab aset McAvoy ja Harmani karakterite vahel, kes on äripartnerid. Tekib vaidlus ning Harmani karakter räägib ja räägib, lõigates pidevalt vahele McAvoy kogelevatele püüdlustele midagi öelda. Lõpuks ta plahvatab ja lihtsalt karjub ebaselges kõnes midagi ning jõuab lõpuks ka oma väljundini. Kogu seda protsessi oli niivõrd huvitav ja pingeline jälgida ning lõpptulemus oli lihtsalt ürgne!
Lisaks kõigele muule suudeti väga lihtsalt, ent samas leidlikult lahendada ka erinevate asupaikade (majaesine tänav) probleem, sest suure osa lavast võttis enda alla korter. Kuna lavastuse pealkiri on “Kolm vihmast päeva”, sadas lavalgi päriselt vihma ning ka need stseenid olid oma mängulisuse ja visuaalse efektiga niivõrd südamesse minevad, et ma ei saa muud moodi, kui pean sellele etendusele andma 5+/5. 
Guardiani arvustus
Beltane – Beltane Fire Society | Beltane – keldi rituaal
Beltane on iidne keldi rituaal kevade tervitamiseks ning Edinburghis on see traditsioon juba mitukümmend aastat entusiastlike vabatahtlike poolt taaselustatud. Aprilli lõpus “mängitakse” seda Calton Hillil, millele eelnevad vähemalt kolme kuu pikkused proovid erinevates gruppides. Kes tahab sellega rituaaliga pikemalt tutvuda, soovitan Beltane Fire Society kodulehte.
Raske on määratleda, kas tegemist on nüüd selle päris rituaali või mängu või teatriga (sh tants). Muidugi, praeguses müügikultuuris on tegemist kindlasti sündmusega, mida reklaamitakse ning millele peab pileti ostma (seoses Beltane’i korralduskuludega). Pealtvaatajatele on see performance, aga loodetavasti ja kuuldavasti osalejatele on see midagi muud.
Kogu rituaal kulgeb protsessioonina ümber Calton Hilli alustades Maikuninganna taassünniga, liikudes läbi erinevate ürgsete elementide (maa, õhk, vesi, tuli – mis on ka Beltane’i põhielement) ning väravate, et jõuda Maikuninganna paarilise taassünni ja nende kohtumiseni. Viljakuse ja taasloomise sümbolid. Selleaastane huvitav fakt käiv Maikuninganna ja tema paarilise Rohelise Printsi kohta, keda kehastanud inimesed just Beltane’il osaledes kohtusid ning eelmise aasta festivali lõppedes oma esimesele lapsele alguse panid.
Performance’i osas oli tegemist natuke pikaleveniva, ent vahva protsessiooniga, kus kombineeriti trikke, kaasaegset tantsu, rütme ning pisut veidraid sünteetilisi materjale. Inimlikust seisukohast oli väga keeruline pidevalt kogu protsessiooni jälgida, sest publikuarv küündis vist üle 10000. Head olid Maa- ja Tulevärava ning algustseremoonia, ülejäänud jäid kas liiga pikaks venima või kergelt imelikuks mudas püherdamiseks. Kindlasti katsun tulevikus sellest ka ise osa võtta, mis sel aastal töögraafiku sobimatuse tõttu tegemata jäi.
3+/5 (etenduskunste silmas pidades), 5/5 (rituaalile ja traditsioonile)
Power of Silence – Firefly Arts | Vaikuse vägi – Firefly produktsioon
Underground – Motionhouse Dance Theatre | Metroo – tantsuetendus Falkirki festivalilt
Huvitatult lahendatud ja visuaalselt mõjuv tantusetendus metrooteemadel. Lihtsalt väga nauditav ja huvitavaid teemajuppe läbiv. 4/5
After Mary Rose – Magnetic Earth | Pärast Mary Rose’i – tuuritav lavastus Šotimaal
Kergelt fantastilise alamaiguga, pisut veniv, ent paari hea näitlejatöö ja väga hea muusika- ning valgusevalikuga tükk. 3+/5
Hannele, 9. mail Edinburgh’is ja 26. augustil Pärnus.
