Draama 2009: “Tapatöö jumal” Teisipäev, sept 22 2009 

Mis: “Tapatöö jumal
Millal: 11. september 2009
Kus: Festival Draama 2009, Sadamateatris

Kes: Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma. Lavastas Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus.

Olin sel hetkel juba kerges mõrumaigulises meeleolus, sest kuskil kuklas tiksus pidev teadmine – minul ja teatril ei lähe hetkel hästi – seega, olin skeptiline.

Tükk töötas aga hästi. Seda hoidsid ülal just näitlejatööd, mingid nüansid neis karakterites ja dialoog. Ka tegelaste omavaheline suhtlus, nende probleemide ja erinevate nii-öelda “poolte” tekkimine (esiti abieelupaarid, siis mehed vs naised, siis üksikindiviidid, jälle abikaasad ja nii edasi). Kuigi taas oli probleeme (vähemalt minul) kerge venivuse ja tempoga, ei tüdinenud ma eriti. Lugu ise tekitas minus endaski mingeid assotsiatsioone, kuigi pereelus olen kursis vaid selle lapse rolliga, mitte abielu salakäikude- ja tegemistega. Igatahes oli üks huvitav pilguheit.

3+/4

Draama 2009: “Mängurid” Teisipäev, sept 22 2009 

Mis: “Mängurid”
Millal: 10. september
Kus: DRAAMA 2009, Vanemuise väikeses majas

Kes: Vahur Keller, Riho Rosberg, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson, Anti Kobin, Toomas Kreen, Liivika Hanstin, Reet Loderaud, Ingrid Isotamm, Laura Nõlvak, Pavel Šnjagin, Jevgeni Moiseenko. Lavastas Jevgeni Ibragimov, kunstnik Pavel Hubicka, valgus Martin Janicek, Raoul Nagelman, muusika Tatjana Aljošina, Boris Kipnis, Arbo Maran.

Taas pean enne tüki kallale asumist rääkima sellest, missuguse tuju ja olemisega ma lõpuks teatrisse jõudsin. Jäin hiljaks ja Tartus sadas vihma. Mind lükati Vanemuise rõdule, kus täielikus kottpimeduses kadus suunataju ja arusaam sellest hetkest ning maailmast muutus. Nagu mingi kehaväline kogemus. Kui ma lõpuks mõistsin, et nüüd on teater ja seal on lava, kus Mängitakse, oli tükk hea veerandtunni juba püünel olnud.

“Mängurid” oli hea. Ma arvan, et see oli mu selle Draama üks mõnusamaid tükke, terviku ja visuaali mõttes. Väga vahvad eri suurustes nukud ja tasandid, üsna võõras tekst, lavastaja ja tegelikult ka näitlejad, sest Nukuteatriga olen vähem kursis. Tegelikult mind ei huvitanudki, kes millise nukuga mängib, sest puudus slepp. Ja pealegi, näitlejaid ma ju peaaegu ei näinudki. Olid nukud, kes elasid ja oli Mängujõudu ning huvitav lugu.

Võimalik, et lugu pisinatuke venis, kuid võrreldes üleüldise tendentsiga sel festivalil ei olnud hullu.

4/5.

Ihkama? Ihkan teatrit? Teisipäev, sept 22 2009 

Ma mõtlesin pärast seda etendust (kommentaarid allpool, praegu jauran niisama teatrimõtteid) päris pikalt sõna ‘iha’ üle. Ja selle üle, mida  ja miks me (ma?) elus ihkame… Ja kas ihkamise ja vihkamise vahel on sama õhkõrn vahe kui geniaalsuse ning hullumeelsuse vahel. Veel mõtlesin selle üle, kuivõrd naljakal kombel ma olen väga pikalt, sellest sügisest juba seitse aastat, üsna pidevalt (Eesti) teatrit ihaldanud ja selle viimase aasta Eesti teatrit igatsenud. Ja nüüd siis terve septembrikuu jooksul tükkidest (hetkel 10) automaatselt etenduse ajal tõeliselt vaid ühest vaimustunud…

Mul oli nädal tagasi Linnateatrist tulles väga kurb olla, sest päris mitu head tükki oli nähtud, aga ma ise ei tundnud, et NOH NÜÜD siis olengi kodus ja see rõõm ja iha ja vajadus ja igatsus on täidetud. Ma olen kodus, teatris. Jah, isegi Linnateatri “Hecuba pärast” ei suutnud mus seda vaimustust tekitada. Et kui ühiskonnas on masu, siis mul kah. Mul on lausa teatritäpe. Ometi ei ole ma sel aastal üldse nii palju teatris käinud, et küllastumus tekiks ja samas ei ole välismaal ka midagi nii pahviks löövat näinud… Ja see teatritäpe seisneb ka selles, et ma ju NÄEN, et on hea (st ei ole igav), aga midagi on puudu ja seepärast jääbki miski kokku jooksmata (heas mõttes) ning mõtted ei liigu ja seisvaid ovatsioone ei ole ja…

Õnneks, minu suureks rõõmuks, pole kõik veel kadunud. Endla suutis mulle selle eelmisel nädalal ühe tükiga selgeks teha. Nii et kõik tulevad tükkide kommentaarid on natuke kallutatud, sest ma ise olin nii rahulolematu, sest teatritäpe kestab, aga selles tunnelis on üksikud valguslaigud, mis jätkuvalt panevad teatrisse ihkama, igatsema – ilma ju ei saa!

Mis: S. Kane “Crave”
Millal: 4. september 2009
Kus: von Krahl

Kes: mängisid Natali Lohk, Mari Pokinen, Tõnis Niinemets ja Bert Raudsep. Lavastas Marion Undusk, valguse tegi Kristjan Suits. Tegemist oli TÜ VKA 3. kursuse lavastajatööga.

Kuidagi sobilik tundus taasavada Eesti teatriilm briti näitekirjaniku looga. Kane’i lugesin ma põhjalikumalt just eelmisel sügisel, kui olin Šotimaale jõudnud ja ikka oli keeruline teda laval vaadata. Ma panin vahepeal jälle silmad kinni ja lasin tekstil lihtsalt läbi keha voolata.

Ma jäin selle tüki puhul üsna ebalevasse olekusse. Kuidagi kokkusurutud tunne ja ping-pongilik ja ma ei tea, kas see oli halb või hea. Ja samas ka klammerduv, haakuv…

Mulle meeldis valgusetöö ja meeldis, kuidas mehed mängisid. Ja ausalt, ma rohkem ei mäletagi…

3+/5

Edinburgh Fringe Pühapäev, sept 13 2009 

Minu täieline Fringe’i kava on järgnev. Nendest kommenteerin pikemalt vaid otseselt teatritükkidest, muid hindan ja kommenteerin valikuliselt.

All About Me – Lynn Ruth Miller (jututeater)
3+/5. Selline hea keskmine tugev vestlusteater, kus üks 80-aastane Ameerika vanadaam oma lapsepõlvemälestusi rääkis. Mulle vestmine väga meeldib ja temal tuli see täitsa hästi välja.

Free Fringe Stand-Up Comedy tasters (ühemehekomöödia)

2x Tom Bell’s “Hey Tom Bell!” (impro, ühemehekomöödia)
5/5. Üsnagi lihtne, ent vägagi lõbustav etteaste. Siiras.

Hearty Productions “Hey Sister!” (muusikal)
1/5. Oi, õudu! Kokkusegatud kompott kõigist võimalikest materjalidest, mis lisaks kõigele ka halvaks läinud.

KCS Theatre Company “Billy Budd” (teater)
3+/5. Esimene draamatükk, mida Fringe’l nägin. Lugu meremeestest ja sõjast ja aususest ja kurjast. Paar head näitlejatööd, lavakujundus ja valgus olid mõlemad väga head, aga vahepeal venis… Ja seda ei päästnud ka väga šarmantsed näitlejad :) Sihuke tugev tükk, ise kutsusime “visuaalselt intrigeerivaks psühholoogiliste kalduvustega draamaks”.

Gaze: Lovin’ Earth Tour 2009 (ühemehekomöödia)
3/5. Kaasahaarav, kohati pisut labane, ent mitte mingi suvaline stand-up.

John Caplis’ “Staff Room Stories” (ühemehekomöödia)
2/5. Iiiiiigav. Naljad vaid kindlatele inimestele.

Heresy Comedy “Heresy Project: Kill Your God” (ühemehekomöödia)
3/5. Religiooniteemaline stand-up… Kohati labaseks kiskuv ja ühte auku lööv show.

Moscow State Circus
4/5. Ma pole nii ammu tsirkuses  käinud! Väga mõnus oli. Hinde kiskusid alla mõned läbikukkumised ja suhteliselt mõttetu teemaliin (Rasputini elulugu)… See oleks võinud täitsa olemata olla.

Spirits of The Fringe (ühemehekomöödia)

Lawrence Academy Dance “Cavedwellers” (tantsuteater)
3-/5. Suht algeline tantsutükk. Paar head stseeni rütmiliselt ja pingeliselt, muidu ei midagi väga erilist (järgides kommentaare magnificent and utterly powerful)

The Comedy Manifesto (ühemehekomöödia)
4/5. Uudistepaneelkomöödia. Satiiriline, tempokas, hea.

Kate Middleton’s “The News At Kate” (ühemehekomöödia)
4/5. Lustakas isiklik vaade uudistele ja UK poliitilisele maastikule. Oli näha, et esineja teadis antud vallast palju ning oli sellest ka huvitatud. Suutis asja pakkuda nii, et ka väljaspoolt saareriiki elavad külalised said naljast aru.

Daysleeper Productions “Alice Through The Looking Glass” (teater)
5/5. Üks minu Fringe’i parimaid palasid! Visuaalselt kaunis (ilma irooniata ja kahemõttelisuseta), tempokas ning lustakas. Väga leidlikud lahendused tillukesel laval, kaunid kostüümid, mõni hea rollgi.

Al and Ned’s Balding Fringe (ühemehekomöödia)
2/5. Jama, umbes kahe nalja peale muigasin.

Cambridge University ADC “Wind in The Willows” (teater)
4-/5. Lastetükk, mida ka meil huvitav vaadata. Armsad lahendused, siirad karakterid… Mõned rollitäited küll küsimärgiga… või õigemini pisut ülemängitud, aga ei olnud viga. Ülikooliteatri nauditav mäng.

John van der Put’s “Piff-tacular” (ühemehekomöödia)
5/5. Jälle üks tipphetki!! Võimalik, et olen lihtsalt sellesse maailma armsamaisse draakonisse ka kergelt armunud, sest ega need trikid polnud ju teab mis maagia. Ometi suutis ta selle show kogu kupatusega nii siiralt ja tõeliselt ja armsalt ette kanda, et mina jäin küll väga-väga rahule!

Gelabert Azzopardi Companyia de Dansa “Sense Fi” & “Conquassabit” (tants)
5/5. Tipp-hetk nr 3. Klassikaliselt kaunis, intrigeeriv, puhas. Meenutas pisut Jiri Kyliani tantsulavastusi selle kõige paremas tähenduses. Conquassabit meeldis rohkem, aga koos tegid mõnusa punkti mu Fringe’le.

« Eelmine lehtJärgmine lehekülg »