Mis: “Raimonds”
Kus: Pärnu teatris Endla
Millal: 18.september 2009

Kes: Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd,  Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov. Lavastas Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, valgus Margus Vaigur, musa Feliks Kütt, lauluõpetaja Toomas Voll. Kontsertmeister Evald Raidma.

Kui eelnevalt nähtud tükid olid kõik mu tuju mingil määral kas samasuguseks või allapoole viinud (st ma polnud suutnud leida naudingut), siis NÜÜD, selle tükiga, sain ma sellise toreda, väga mõnusa ja endalegi ootamatu laengu.

“Raimonds” oli niisamuti nagu üks lugu eestlusest – põhimõtteline teemakäsitlus nii eelmisel päeval (“Vombat”) nähtu kui ka järgmisel päeval (“Ballettmeister”) nägemisele kuuluvad tükid. Põhimõtteliselt! Ja ometi – kui erinevad!

Ma ootasin mingi teatud eelarvamuse alusel (lavastuse nimi, lavastaja jmt) midagi taolist, nagu oli mõned aastad tagasi Palu “Raimund” (ja – teatud reserveeringutega – mulle “Raimund” meeldis).Kuid tuli hoopis midagi muud, samas tuttavlikku.

Meeldis minimalism – et oli vähe lavakujundust ja väheste asjadega loodi siiski piisavalt meeleolu. Ja et laulud olid sellised, nagu olid… Ning olid nii väga kaasahaaravad, et meenutas kohati mu pikaajalist lemmikut “Mis värvi on vabadust” samalt trupilt. Ja meeldis lugu, mis huvitavalt üles ehitatud. Ja üldse, nii mõnedki stseenid olid nii vapustavalt lihtsalt ja kaunid ja meeldejäävad ja lummavad, et ei tahtnud vaheajale minnagi, vaid kohe jätkata. Ja veel, et seltskond laval seda kõike ka suurima lustiga tegi – see pani veel vunki juurde! Ja muidugi, unustamatu sült

Mul on igatahes väga hea meel, et ma just koduteatrist sellise mõnusa emotsiooni ja usu tagasi sain, et Eesti teatriga (Eestist) pole nii hullusti. Aitüma!

5/5

Samal teemal: Eesti Päevaleht, Maaleht

Mis: Draamateatri “Vombat”
Kus: Pärnu teatris Endla
Millal: 17. september 2009

Kes: Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur, Raimo Pass. Lavastas Merle Karusoo, kujundas Pille Jänes, musa Tauno Makke.

Kihistasin päris kõvasti üle saali naerda, kuid mitte üleüldise praevorsti-meenutuse tõttu. Meeldis Uku Uusbergi poja roll, kes Inglismaal õppimas ning ühtlasi ka suur Tolkieni-fänn. LARPi ja Keskmaa lükked olid nii kihvtid ja omased

Sõnaga – oli päris lustakas tükk, mõnusate karakterite ja natuke pöörase looga ühest eesti perest, ehk isegi laiemalt ja üleüldisemalt eestlastest. Meeldisid väga Guido Kanguri ja Kaie Mihkelsoni karakterid! Noh, ja Kivirähu tekst on üldse selline… et kas meeldib või mitte. Mulle on alati meeldinud!

Lavakujundus väga ei meeldinud, aga meeldis suure kella seinale projitseerimine!

3+/5

Samal teemal: Danzumees, Postimees

Mis: “Hecuba pärast”
Kus: Tallinna Linnateatri Taevalava
Millal: 14. september 2009

Kes: Mängisid Alo Kõrve, Veiko Tubin, Mart Toome, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Argo Aadli. Lavastas Priit Võigemast, dramatiseeris Maria Lee Liivak

Olin end selle tüki jaoks pikalt üles kütnud… või õigemini, üleskütmist polnud vajagi. Tegijate nimed ning lavastuse kirjeldus olid juba oma töö teinud. Lisada veel asjaolud, et viimasest Linnateatris käigust oli möödunud kuid ning eelnev Draama Tartus ei pakkunud erilisi kirgastumishetki. Niisiis olid ootused üsna kõrged.

Mõned tunnid hiljem lahkusin Laialt tänavalt kergelt öeldes pettunult. Just iseenda suhtes pettunult. Ma polnud rahul ja mingi asi näris mu sees nii kohutaval kombel, et helistasin emale ning kaebasin – ma ei suuda enam isegi Linnateatri ja oma lemmikute tegemisi nautida.

Asi polnud kindlasti selles, et “Hecuba” oleks olnud halb. Seda kindlasti mitte. Etenduse ajal nautisin nii mõndagi, omaette vaikselt pugistades, sest nalja sai ja kurb oli ka ning näitlejad kütsid elu eest. Ometi ei tõusnud ma koos teistega püsti, et seisvaid ovatsioone anda (!!minu puhul väga veider) – lihtsalt tundsin, et ma ei saanud sealt sel hetkel mitte midagi peale nägemise, et nad teevad ja hästi pealekauba ning kõik naudivad… peale minu.

Muidugi küsisid minu käest mitmed, kes teadsid, et olin “Hecubat” vaatamas käinud, kuidas meeldis. Rääkisin siis ääri-veeri oma “probleemist” ning seejärel ka kirjeldasin lavastuses toimunut. Pärast mõnda kirjeldust sain aga järsku aru, et olin stseene või lustakaid lausejupikesi tsiteerides üsna hasarti läinud – just niisamuti hasarti, kui olen mõnest etendusest nii nii sillas, et ei tea, mida või kuidas öelda. Mõtlesin, vaagisin ja avastasin, et TEGELIKULT meeldis mulle tükk väga. Et ma lihtsalt vajasin mingit aega seedimiseks. Soovitan seda tükki päris kindlasti ja plaanin ka ise uuesti minna, et täpsemalt sotti saada.

Tahan hetkel lihtsalt märkida meeldejäävad seigad, ehk hiljem, pärast teistkordset vaatamist täpsustan mõtteid:

Hamleti kordus-korduslavastus; muusikaline kujundus; MUPO stseen, Kõrve inisev hääl 1. stseenis; etteaimatav, ent siiski suurepärase teostusega lõpplahendus; vaikiv näiteseltskond intervjuul; prügikastistseenid; Ojari korvpallitreeneri stseenis; Võigemasti kontrolörihetked viimases stseenis

4/5

Mis: “Üks joodik sõitis rongiga”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Genialistide Klubis

Kes: Erik Ruus, Volli Käro, Anneli Rahkema, Silja Miks, Heigo Teder ja Indrek Apinis, lavastas Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik.

See tükk oli (kui teistega võrrelda) üks pikimaid just tempo mõttes. Mõnikord lihtsalt ei taha vaadata nii paganama masendavat, mis kõige täiega näkku virutab ja tuletab meelde mingeid ebameeldivaid seikasid omaenda elust ja teiste elust ja… Eriti kohe pärast sellist helget (visuaalselt) tükki nagu “Vahepeatus” (mis ometigi niisamuti hiljem tolle va masendusega seoseid lõi). Samas ta (see tükk, teater) urgitses. Ja las urgitseda pealegi!

Mulle meeldis väga konkreetne mänguplats. Inglite nii kumav-kahvatud näod emotsioonide ja grimassidega. Etüüdilaadsed stseenid. Muusikaline kujundus (kuigi lõpuloo algustaktid olid esimese reaktsioonina niivõrd valed, et suutis midagi ses tükis ära rikkuda, kuigi tegelikult läks ikkagi õigesti). Ja mingid liinid, mis pärast peas hakkasid jooksma koos küsimustega mis siis sai ja millest ma nüüd teatrit nägin ja kuhu ta jõudis ja miks just sinna ja… Siiski, siiski oli ikka kohutaval kombel veniv.

3+/5