Kes: Riho Kütsar, Maarja Mitt, Ott Sepp, Markus Luik, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater), valguskunstnik Siim Allas

Sõnapaar “Kadunud käsi” sokutas minusse esialgu aimduse keskpärasest krimkast, milles mängitakse ebameeldivatele ikoonilistele tegelastele ja kergelt ameerikalikule eepilisele jutustusele. Kui aga ühel ilusal talveõhtul end hea juhuse tõttu siiski teatrisse vinnasin, sain aru… et mul oli olnud õigus.

(Aga mõistsin ka, et põrgu päralt, kui need keskpärased krimkad nüüd sellised on, siis võib neid ju teine kordki vaadata.)

Lugu on kirjutatud mehest, kes otsib oma kätt. Ei, ausalt, otsibki oma kätt. Nimelt on pätipoiss Carmichael’il (Kütsar) lapsepõlves käsi maha lõigatud ja seda üsnagi võikal viisil. Kogu ülejäänud elu on see õnnetu ja vihane mees seda sama kätt taga otsinud, tõenäoliselt selleks kogu maailmagi läbi rännanud ja kogemata üht-teist halba teinud.

Esialgu tundus teemagi pisut lihtsakene – no on kättemaksulugu, olgu pealegi – ja ega vägagi traditsiooniline lavakujundus saalis istuja arvamust ümber lükata just ei püüdnud. Olgugi, et räpane, kulunud ja remonti vajav hotellituba lisab tekstile konteksti, oleks seal miskit justkui puudu.

Etendus algab sellega, et käetu mees ja kaks pisisuli (Mitt, Luik) tormavad hotellituppa ja selgub, et petturid on lubanud mehe jaoks tema käe üles otsida. Muidugi lootsid nad imelikku iiri meest alt tõmmata ja nende pettus tuleb üsna pea välja. Luige kehastatud tegelaskuju üritab veel päästa, mis päästa annab ja selgitab, et neil on käsi siiski olemas ja see on vaid vaja ära tuua.  Carmichael annab kuidagi naiivselt (ja narratiivselt ebaloogiliselt) järele, aheldab pätikesed käeraudade abil radiaatori külge ja läheb kätt tooma. Enne minemist asetab ta bensiinikanistri kõrvale küünla, mis hotellitoa põlema paneb kui ta õige käega kindlaks ajaks tagasi ei jõua. Selline on esimene liin. Teine liin töötab hotelliadminni Marwini (Sepp) ümber, kes on justkui mõni tegelane meie postmodernsest igapäeva elust – igatseb, et ometi midagi tema igavas elus juhtuks ja ta saaks kangelast mängida. Tihti saabki loos olulisemaks see, kuidas igaüks ajab justkui oma asja ja kõrval seisva inimese elu päästmiseks aega ei jää. Lõpuks jõuab Carmichael muidugi tagasi ja thrillerdamine jätkub… Ja vot nõnnaviisi umbkaudselt see lugu siis publiku ette maha mängitakse.

Kui rääkida osatäitmistest, siis Kütsar ei ole mind enam ammu vaimustanud ja seda mitte potentsiaali puudumise tõttu vaid selle lihtsa tõiga tõttu, et mu arust ei ole laval röökimine (kui pole just väga põhjendatud) hea näitetöö osa, Kütsar aga röögib juba mitmendat lavastust järjest. Näiteks ei suutnud ma “Vihmamehe” Kütsarit ja “Kadunud käe” Kütsarit mitte üks põrm eristada. Justkui polekski tegelastel mingit vahet. Kui eeldaks, et sellise keerulise elulooga inimese suhtlemises ehk ometi on pause ja puhanguid, siis Vanemuine Carmichael on üks suur puhang.

Huvitava töö teeb aga Maarja Mitt, kes ainuüksi kehakeelega teeb rolli jaoks ära rohkem kui mõni teine tekstiga. Noore ja südika pisipetise kehastamine ei tundu Mitti jaoks just suur pingutus olevat ja aeg-ajalt on kuidagi mõnus vaadata rolli, mis lihtsalt tuleb välja. Ehk tõesti võiks teda mõnikord norida ülemängimises, aga selline on juba selle tüki lavastuslik keel. Seda tõestab ka Markus Luige hullunud must mees, kes on vast lavastuse kõige uskumatum tegelane. Samas on Luik oma peaaegu, et arusaamatu rollilahendusega suutnud maitsekalt balansseerida peene ja labase piiril. Ott Seppa võib aga vaataja näha oma tuntud headuses ja kuigi mõnikord on kahju, et ta kasutab koomikat dramaatika asemel, on hotelliadminn juba ise piisavalt huvitavaks kirjutatud, et mitte pettuda.

Tekstist veel nii palju, et Martin McDonagh’i näidendeid eestlased armastavad. Tema töid on mängitud palju ja mängitakse tulevikus ilmselt veel rohkem. Et miks? Teate, ma ei tea. Vahest sellepärast, et on hea ja lihtne? Hea lõõgastus pärast pikka tööpäeva? Kui sedasamustki teatrist otsida, on “Kadunud käsi” ilmselt hea kogemus. Kui mitte, siis jääb ka kogemus poolikuks.

Pärast pooltteist tundi püsti tõustes ja konte sirutades Tartu öösse astudes mõtlesin pikalt, et kuidas siis oli. Muidugi, vana hea sõnateatri stiil ei ole ehk alati mu lemmik, aga žanris tükk ju ometigi püsiti. Häid rolle oli rohkem kui halbu, kunstnikutöö (kui nüüd jumala eest unustada ära need kuradi kummist käed) oli ju ka täiesti rentaabel. Ja ega tekstiga imesid ei ole ka nüüd teab mis lihtne teha…

Küllap võib öelda, et tegemist oli keskmise krimkaga, mida vaadata ei olnud küll maailma avardav kogemus, kuid noh.. kahju ka pole. Pigem on rõõm.

Selline natuke kergemeelselt õhku puhutud tükk… ja mõned kadunud käed.

Külalisautor Barbara Lehtna

Kes: Raivo E. Tamm (külalisena), Riho Kütsar, Ain Mäeots. Lavastas Taago Tubin, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundus Jaanus Moor.

Läksin teatrisse suurest vajadusest – sest polnud enam tükk aega käinud ja hirmsasti tahtsin midagi näha. Vanemuine pakkus selleks õhtuks just seda tükki – niisiis mis muud, kui et Sadamateatrisse.

Tükk kõneleb meestest (aga sel juhul ka loomulikult naistest), nende elust ja tunnetest. Tükk oli pisut igav. Teemakäsitlus ei pakkunud mulle erilist pinget, niisamuti ka näitlejatööd. Lavakujundus oli enam-vähem, valguskujundus meeldis rohkem. Ja muusikaline kujundus. Kaks kõige paremat asja ses lavastuses.

Olen tähele pannud, et tükid, mis on soome autorite poolt kirjutatud ja mõnel viimasel aastal meie lavadele toodud, on mulle kas ebahuvitavad või natuke jõledadki. Samas soome filmid mulle meeldivad. Meeldiskid ka need paar soome lavastust, mida Jyväskyläs nägin…

Esimene vaatus oli maru veniv ja lahti rullus lugu, mis tundus kuratlikult tuttav. Et kellelgi on probleem ja tal on häda ja sõbrad tulevad ja püüavad aidata, omal moel, mõlemad täiesti erinevad. Teine vaatus oli pisut hoogsam ja, nagu ikka, ilmusid välja ka vürtsikamad vahepalad ja detailid, mis, paraku, nii palju ikka ei erutanud. Millegipärast jäi kummastav tunne, et täielik vabanemine toimus tegelasel siis, kui ta end alasti kiskus. Miskipärast ma sellesse ei usu. Jah, okei, teatris on enese paljastus sümbolina ehk tõesti enesepaljastus ja piiride ületamine ja enese lahti kiskumine… aga päriselt ellu see ikka üle ei kandu.

Muidu tuletas nii lavastuse pealkiri kui ka kohatised sisseprahvatused etenduses meelde seltskonnamängu “Psühholoog”, kus märgusõna ‘paanika’ tähendab osadele osalejatele lõbu ja teistele suurt segadust. Nii tundsin ennastki, olles rohkem selles segaduse pooles.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õhtu päris tühja ei läinud, aga midagi erilist ka sealt välja ei koukinud.

Kes: Indrek Sammul,  Martin Mill,  Merilin Kirbits (külaline), Arvi Mägi, Aarne Soro,  Margus Vaher,  Peeter Jürgens,   Arvo Raimo, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste, Andres Oja, Janek Vadi, Kadri Lepp. Lavastas Andres Lepik, kunstnik Maarja Meeru, muusikaline kujundaja Alo Põldmäe.

Kõigepealt on vajalik öelda, et kuulsin Kuulasin üle pika aja niimoodi klassikalist muusikat, et tõesti kuulsin sealt seda, mida (vist) vaja. Küllap oli see Salieri öeldud sõnade, muusika kirjelduse tõttu, aga võib-olla ka selles, et heliloojad, kelle palasid esitati, olid sel õhtul sealsamas laval, elus ja päriselt olemas! Sest nii Indrek Sammul Salierina kui ka Martin Mill Mozartina olid… ausad ja puhtad karakterid, viimse piisani sellised, et Kuulasin, Vaatasin ja Tundsin kaasa, kogu aeg, kõik see kolm ja pealekauba tundi.

Näitlejate mäng on üks imeline asi, kui seda näha saab just seesuguses põhjalikkuses. Ma tahtsin juba teise vaatuse ajal püsti karata ja juubeldavalt aplodeerida…

Mulle meeldis see lugu. Hea alus ehk tekst on oluline ja selles lavastuses oli nii tekst kui ka selle käsitlus ning sinna juurde käiv tegevus igati täpne. Mitmetunnine tükk tundus viivuna. Andres Lepikule suur kummardus! Ja näitlejatele, loomulikult näitlejatele ka! Ning, lõpuks ka heliloojatele, kelle teosed on surematud.

Olen suur teatrifestivalide fänn, isegi ühe tegija viimased neli aastat. Ükskõik millistel festivalidel on alati oma atmosfäär, teatrifestidel aga eriti. Nüüd siis Pärnus taas üle pika aja selline (kunagi alustas Baltokas ka ju meilt). Peale kauba on festar rahvusvaheline!!

Nii et mis siin enam pikalt oodata, hakka FBs sõbraks (loositakse pileteid), tutvu mängukavaga ja tule Pärnusse teatrisse!