Valge valge peal Kolmapäev, märts 12 2008 

Viljandi teater and aplaus and arvamus and tulevik H. 11:24 p.l.

Mis: “Kunst”
Kus: Ugala teatri väikeses saalis
Millal: 12. märtsil 2008

Kes: Leila Säälik, Liina Olmaru, Luule Komissarov. Lavastas Robert Annus (lavaka 23. lennu diplomand), kunstnik Mihkel Ehala, kostüümid Liisa Soolepp, muusikaline kujundus Peeter Konovalov, Robert Annus.

Mitu värvi on valges? Kui palju on varje pimeduse ning valguse vahel, musta ja valge piirimail? Mitu sõpra sul on? Kuidas sa tead, et nad sõbrad on? Miks on kunsti vaja ja miks on sõpra vaja? Miks?

Lihtsuses peitub võlu ja peitub ka intriig. Emotsioonid ja ütlemata jätmised kistakse välja. Ükshaaval. Verd pritsib. Ka kunsti pärast kakeldakse. Just kunsti pärast! Sest selles on mõnikord rohkem kui tuhat sõna, seal on terve elu.

Sõpruse omapärane olemus – jäin sellele nüüd oma kodu vaikuses mõtlema. Hetkel, mil ühtegi sõpra pole ligiduses. Kui palju me tegelikult endast anname, oma elust osa saada lubame, kui oleme kellegi sõbraks võtnud… Või sõbraks saanud. Kui palju ometi! Ja siiski on meis hetkel, sõprusehetkes nõnda palju kiivust, mängu, võltsi, et… Kerge klišeemaigulise tera ütlen nüüd: sõber on see, kes on sul olemas ka siis, kui avaldad kogu tõe; kui sa tema peale karjud või tema pärast nutad.

Ja nii ongi.

—

Lavastus oli mõnus, ääretult soe ja minimalistlikult edasi antud. Lihtsuses peitub võlu. Meeldisid väga mitu lavastuslikku stseenilahendust (üleminek kunstisaali, pooljutustades-kommenteerides dialoogi andmist), muusikaline kujundus, kostüümid (andes täpselt edasi iga karakteri omadusi!), lavakujundus. Näitlejate hetked. Oli hea vaadata Komissarovi teistsugust rolli. No temas kohe oli midagi erinevat ja erisugust. Sääliku pisut närviline, vahetu suhtumine ja Olmaru pidev pinge. Oo, ja need pisarad ning hetkekaotamine… Tekkis tunne, et aeg seisab.

Jah, hea oli. Ootamatu värske tuulepuhang. Kõik on hästi. Kunst on ka alles.

5/5.

 

Soomest ja samas Eestist ka. 1. osa Laupäev, dets 22 2007 

Viljandi teater and arvamus H. 11:37 p.l.

Mis: “Runar ja Kylliki“
Kus: Ugala suures saalis
Millal: 28. november 2007

Kes: Karol Kuntsel, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Andres Tabun, Kiiri Tamm, Arvo Raimo, Kata-Riina Luide, Andres Lepik (külalisena), Aarne Soro, Arvi Mägi, Ott Aardam, Leila Säälik, Peeter Jürgens, Tarvo Vridolin, Kaisa Sein, Asso Int. Lavastas Taago Tubin, kunstnik Mihkel Ehala.

Esiteks (peamiselt publikule): laval ei räägita setu keelt. Ega võru murrakut ka. Ikka võru keelt.
Teiseks (ka samadele): see, et see Soomes juhtus, ei tähenda, et me sellest õppida ei võiks.

Märkused on tulnud vaheajal kuuldud kõnekatketest.

Lavastus ise oli… natuke rabe ja kindlasti rohmakas. Aga ka huvitav. Eelkõige keskendumist nõudev, sest kuigi võru keelt natuke õppinud, ei mõista ma seda kõnelda ja arusaamiseks peab rohkem pingutama. Mis on hea. Mis on lausa väga hea. Kui tihti ma tegelikult teatris ei kuula, vaid hoopis kuulen. Vaks vahet.

Enam-vähem tühi lava (+ lage platvorm) mõjus rusuvalt. Minimalistlik, aga kohutavalt, halvalt üksluine.  Teemalt, sügavuselt, kõiges. Ääretult rusuv. Aga samas selle tõttu ka ääretult reaalne. Et ei olnudki üldse näitemäng. Oligi päriselt. Ja kui lõpumonoloogis veel kõlas, et nüüd saab teater otsa, aga elu kestab, siis… Kuradima ebaõiglane ja sünge eluteater!

4-/5.

 

Muinasjutu sisse minna Neljapäev, nov 22 2007 

Viljandi teater and aplaus and arvamus H. 1:40 p.l.

Mis: “Krabat”
Kus: Ugala teatri suures saalis
Millal: 16. november 2007

Kes: Aarne Soro, Kadri Lepp, Ott Aardam, Hilje Murel, Tanel Ingi, Janek Vadi, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste,  Jaanus Kask, Jaana Kukk, Meelis Rämmeld, Carita Vaikjärv, Kata-Riina Luide. Lavastas Oleg Titov.

Esimene pilt – kaks kuju liiguvad laternavalguse saatel lava poole. Näevad välja nagu Ronja-loo tötskääbused. Aga tegelikult on lihtsalt inimesed… Küll veidi suurte ninade ja tuustis juustega (näevad välja nagu pisikesed kratid), ent siiski inimesed. Lapsed.

Ja muinasjutt algab. Ilus on, õudne ka. Efekte on, muusika on kaunis. Ilusat mängu ja siirust. Mulle meeldis.

4+/5

 

Viimased Koturnijad ja muust tulevast Teisipäev, aug 21 2007 

Pärnu teater and Tallinna teater and Viljandi teater and tulevik H. 12:59 p.l.

TRIUMFOS: Lõpetage ära, mida te teete, ärge improviseerige! Tõmmake eesriie ette… eesriie… kõik on läbi… eesriie! (eesriie tuleb ette. Eesriide ees ühes valgussõõris Triumfos, teises Autor) Minu näitemäng… see kukkus läbi… minu näitemäng… kõik on läbi… Ma pole mingi Triumfos… ma olen Läbi-Kukkos… Palju õnne, Sophokles, palju õnne… Kõik on läbi…

Just nii! Ugala menuk “Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi“, mis esietendus 2003. aasta aprillis, läheb kahele viimasele ringile. 21. ja 22. septembril mängitakse seda viimast korda, kuna (oletan) esiteks on see vist juba viies (?) hooaeg ja teiseks ja natuke olulisemaks on vast see, et Priit ning Maria Ugalast läksid. Maria vabakutseliseks ja Priit Linnateatrisse. Ja, nagu 2003. aasta mais lubatud, lähen mina selle viimasele korrale. Pilet juba ostetud. Kaheksas kord.

Muus osas on neil tulekul kaks külalislavastaja tükki – Aserbadžaanist Gümrah Ömär lavastusega “Tulge kõik, kes te…” (mille kohta ei oska hetkel midagi otseselt arvata, aga huvitav ikkagi). Ja siis see teine, mille peale ma rõõmust võpatasin – Taago Tubin lavastusega “Runar ja Kyllikki” (ja Karol on peaosas ka, ma oletan). Jei ja rõõmuplaks!

—
Linnateatris tuleb nüüd ja kohe varsti 23. lennu Shakespeare’i komöödia, mis nad Londonis tegid või kui nad seal olid… Tasub ikka vaadata ja silmata, uute noorte tegevus ja nii…
—
Endlas tuleb Noormetsa Tšehhovi-töötlus “Kajakas” – must-see tükk! Jätkuvalt on “Kokkola” vaatamata… Aga jõuab.

 

Järgmine lehekülg »