Ma mõtlesin pärast seda etendust (kommentaarid allpool, praegu jauran niisama teatrimõtteid) päris pikalt sõna ‘iha’ üle. Ja selle üle, mida ja miks me (ma?) elus ihkame… Ja kas ihkamise ja vihkamise vahel on sama õhkõrn vahe kui geniaalsuse ning hullumeelsuse vahel. Veel mõtlesin selle üle, kuivõrd naljakal kombel ma olen väga pikalt, sellest sügisest juba seitse aastat, üsna pidevalt (Eesti) teatrit ihaldanud ja selle viimase aasta Eesti teatrit igatsenud. Ja nüüd siis terve septembrikuu jooksul tükkidest (hetkel 10) automaatselt etenduse ajal tõeliselt vaid ühest vaimustunud…
Mul oli nädal tagasi Linnateatrist tulles väga kurb olla, sest päris mitu head tükki oli nähtud, aga ma ise ei tundnud, et NOH NÜÜD siis olengi kodus ja see rõõm ja iha ja vajadus ja igatsus on täidetud. Ma olen kodus, teatris. Jah, isegi Linnateatri “Hecuba pärast” ei suutnud mus seda vaimustust tekitada. Et kui ühiskonnas on masu, siis mul kah. Mul on lausa teatritäpe. Ometi ei ole ma sel aastal üldse nii palju teatris käinud, et küllastumus tekiks ja samas ei ole välismaal ka midagi nii pahviks löövat näinud… Ja see teatritäpe seisneb ka selles, et ma ju NÄEN, et on hea (st ei ole igav), aga midagi on puudu ja seepärast jääbki miski kokku jooksmata (heas mõttes) ning mõtted ei liigu ja seisvaid ovatsioone ei ole ja…
Õnneks, minu suureks rõõmuks, pole kõik veel kadunud. Endla suutis mulle selle eelmisel nädalal ühe tükiga selgeks teha. Nii et kõik tulevad tükkide kommentaarid on natuke kallutatud, sest ma ise olin nii rahulolematu, sest teatritäpe kestab, aga selles tunnelis on üksikud valguslaigud, mis jätkuvalt panevad teatrisse ihkama, igatsema – ilma ju ei saa!
Mis: S. Kane “Crave”
Millal: 4. september 2009
Kus: von Krahl
Kes: mängisid Natali Lohk, Mari Pokinen, Tõnis Niinemets ja Bert Raudsep. Lavastas Marion Undusk, valguse tegi Kristjan Suits. Tegemist oli TÜ VKA 3. kursuse lavastajatööga.
Kuidagi sobilik tundus taasavada Eesti teatriilm briti näitekirjaniku looga. Kane’i lugesin ma põhjalikumalt just eelmisel sügisel, kui olin Šotimaale jõudnud ja ikka oli keeruline teda laval vaadata. Ma panin vahepeal jälle silmad kinni ja lasin tekstil lihtsalt läbi keha voolata.
Ma jäin selle tüki puhul üsna ebalevasse olekusse. Kuidagi kokkusurutud tunne ja ping-pongilik ja ma ei tea, kas see oli halb või hea. Ja samas ka klammerduv, haakuv…
Mulle meeldis valgusetöö ja meeldis, kuidas mehed mängisid. Ja ausalt, ma rohkem ei mäletagi…
3+/5
