Koolitööna pidime grupiga teatrisemiootikas analüüsima üht teatrietendust, milleks osutus meie oma kooli 7. lennu eriaalaeksam. Siin siis ideed, mis meile kuuele pähe kargasid. Kui aega saan, kirjutan ka oma personaalse arvamuse.
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 7. lennu erialaeksam
Harold Pinter „Sünnipäevapidu”
Lavastaja ja muusikaline kujundaja – Peeter Raudsepp
Kunstnik – Krista Tool
Valguskunstnik – Martin Makarevitš
Osades
Taavi Lepik – Petey
Merilin Kirbits – Meg
Mairi Jõgi – Stanley
Kati Ong – Lulu
Maarius Pärn – Goldberg
Karl Kena – McCann
„Sünnipäevapeo” lavastuse sidususe ja koherentsuse osas võib öelda, et karakterid jäid lõpuni avamata, osad asjad või teemad jäetigi (meelega?) segaseks, aga samas ei olnud kaootilisust. Kokkuvõttes olid olemas põhjus-tagajärg seosed ning pikapeale (I vaatuse lõpuks) hakkasid süžee- ja erinevate tegelaste vahelised liinid jooksma.
Tundus, et kõik tegelased olid omamoodi „hullud”.
Segaseks jäänud stseene: II vaatuse lõpp – vägistamine või mitte?
Leidsime, et lavastuse peateemaks oli inimese üksiolemine. Inimesed on pidevalt hirmunud ning kardavad jääda üksi. Ka tavaline vaikne mees võib osutuda „hullumeelseks” või ohtlikuks ja seda võib-olla üksinduse tõttu (Stanley). Näiteks Megi puhul väljendus üksindus vajadus olla pidevalt tähelepanu keskpunktis, suhelda („Ma olin peo kuninganna!”). Samuti avanes lavastuses kaksikmoraal Goldbergi ja McCanni tegelaskujude näitel, eriti just Goldbergi omas – olla särav, esinduslik džentelmen, aga tegelikult ka…
Samuti lahterdusid tegelased kaheks: kohalikud ja külalised (täpselt pooleks), kus Stanleyl oli tegelikult täita kaksikroll – peaaegu oma, aga samas võõras; kodus, aga siiski külas.
Lavastuse tugevad küljed, stseenid:
Sünnipäevastseeni orgia, kus intensiivsus toodi välja just näitleja mänguga, mitte tihti kasutatava tugeva muusikaga. Üldse oli tegemist üsna minimaalse muusikakujundusega, mis ei häirinud, vaid sulandus sobivalt keskkonda.
Lavastuse nõrgad küljed: kujunduse steriilsus ja üheülbalisus (samas arvati grupis, et valge ja üsna väheste lisanditega keskkond tõstab esile mängu ning loob tunde, et tegevus toimuks justkui haiglas tegelaste hinged on haiged?). Samuti toodi välja mõnede tegevuste põhjuste puudumine (oli raske aru saada, mis tegelikult toimus/toimunud on).
Praegusesse teatripilti sobib antud tükk küll, kuna tegeleb üksiolemise ning kuhugi kuulumise soovi/probleemiga.
Stsenograafia
Ruumitüübid: toaruum, vihjed trepile, õuele, magamistoale, köögile, merele (lainete kohin). Lavaruumi kasutamine dramaturgilises funktsioonis: lava rõhutas, et on tegemist üsna vaese pansionaadiga.
Lava ja lavavälise ruumi suhet anti edasi helide ja tekstiga.
Publiku ja mänguruumi suhe on traditsiooniline suhe, eristatud on lava ja publik. Publikut ei kaasatud mängu, olid pealtvaatajad.
Lavastuses oli peale peamise lineaarse tegevuse veel muidki tasandeid, mida anti edasi väikeste nüanssidega (minevikus toimunud sündmused), need jäid pisut lahtiseks ja müstiliseks (tegelaskujude varasem elu varjatud).
Suurt lavakujunduse muutust ei toimunud, olulisemaid sündmusi muudeti valgusega ning rekvisiitide ümberpaigutamisega.
Värvid lavakujunduses ja kostüümides olid valdavalt pastelsed, vormid minimalistlikud (vaesus). Kas tegemist oli taotuslik kakofooniaga, rõhutas see tõesti vaesust või oli tegemist puhtalt tehnilise ‚veaga’ – üksik plastiktool teiste seas?
Valguskujunduses oli ka intensiivseid värve – sinine, roosa, punane, karjuvvalge, lisaks pimedus ning taskulambivalgus. Spotid näitlejatele (spotid tundusid kohati viltu või paigast ära olevat), intensiivsetele stseenidele lisati rõhku just valgusega (nt väljapressimisestseen, peostseeni roosa). Värvid ja nende vaheldumise rütm andisid edasi stseenide emotsioone.
Valgusega märgiti ka seda, kuidas üks tegelane (Stanley) on koduterritooriumil (tulede kustutamine ja süütamine), aga teine võõras (Goldberg). Stanley oli antud pildis olukorra juht, kuid pärast seda järgnes Goldberg-McCann-Stanley pilt, kus juhiroll asus Goldbergil: käsutamine taskulambi ja üldvalgusega.
Kohati ei mõistnud taskulambivalguse funktsiooni: kas näitlejate rõhutamine või midagi muud taotuslikku.
Esemed:
Kasutati toole, laudu, kappi, kausse, teed, ajalehti (närvilisus, midagi muud pole teha peale lugemise, lisaks ka „Meie Maa” ehk viitab asjaolule, et ka Eestis on selline lugu võimalik). Stanley „trellidega tool” ründamisestseenis – nagu vangis, aga samas ka rohkem teiste eest kaitstud. Kohvrid (kohene äraminek, allumine, staatuse vahe: portfell, kohvrid). Taskurätik. Prillid – kas neil oli märgiline tähendus?. Pudelid.
Kostüümid, grimm, maskid:
Kostüümid alguses pastelsed, peol värvilised (naised). McCanni särgirebimine sünnipäevastseenis sümboliseeris justkui vabadust, mida alkohol anda võib.
Stanley: esialgu kasimata, mis viitas asjaolule, et väljas mees ei käi jne. Olulised artefaktid olid prillid ja taskurätt! Hiljem, viimastes stseenides, andis ülikonda riietatus ning puhas väljanägemine automaatselt märku, et Stanley lahkub (kas vabatahtlikult või mitte, see selgus muidugi hiljem).
Meg: tema välimus asjalik, perenaiselik, pidevalt millegagi tegevuses (laualapp, põll, turukott ja mantel). Sünnipäevastseeni kleit – tal oli võimalus end üles lüüa, mida ta ka endale lubas. Üks väheseid võimalusi olla „peokuninganna”. Ole selline nagu oled, mitte millisena ühiskond/meedia sind liigitab. Huvitav asjaolu ja vastukäivus: hõbekett kodukitli peal, hiljem peo ajal aga plastikpärlid ja kõrvarõngad.
Petey: nägi välja kui vana mees, kes on kõrvalvaataja rollis (müts pähe ja minema).
Lulu: jättis mulje kui naiivsest, satsilisest ja tüdrukulikust karakterist, nii et iseloomuga sobis kokku küll.
Goldberg: snoob, keigar, dändi – seda rõhutasid kaelarätt, ülikond, kaabu, geelisoeng ja kuldkett.
McCann: jätab Goldbergist tahumatuma ja nooruslikuma mulje, mida rõhutavad üleskääritud käised ja T-särk.
Näitlejate mäng:
Mairi Jõgi (Stanley)
Tahtlik ebakindlus ja rabedus, mida mängis väga hästi. Närvilisus. Väga hea miimika (nt II vaatuse lõpp, kus meenutas nurkaaetud rotti). Grimm – bakenbardid v hästi tehtud. Käed olid kontrollitud ja läbimõeldud, mehelikud. Oli pidevalt rollis, kuigi hetketi langes kehaga poolkogemata-juhuslikult rollist välja. Väga hästi ansamblis (kapseldunud tegelane), ei lasknud lähedale, alati rünnakuvalmis. Tekst-keha olid koostöös. Oleks võinud julgemini häält kasutada, aga kuna väga raske on kontrollida, kui oled naine, mängid mehe rolli ja pead karjuma, nii et ses osas suurepärane. Ta ei muutnud oma häält madalamaks, mis on kiiduväärt. Tekstist sai aru. Pidev pinge ja kohaolek, mis pani teda huviga vaatamine. Tundus, et pisut ei uskunud ennast laval, kuid lõi pidevalt uusi olukordi ning tegutses neid erinevalt.
Suhe grupis – keskpunkt, millest lähtuti, probleemitekitaja, ärritaja.
Merilin Kirbits (Meg)
Mängis vana naist, mida rõhutas nii grimm kui ka suurepärane kehaplastika, mis oli rolli läbiv. Miimika ja hääl samuti hea. Uskus ennast, ei korranud ennast sarnastes stseenides ning üllatas mitu korda. Püsis pidevalt rollid. Suhe grupiga – grupi dünaamiline osa, pani nad liikuma, lõi tegelaskujusid ette (Stan ei tee midagi magab kaua). Märkamatu, aga samas kooshoidev.
Varasemad rollid: mängis näiteks „Tõsimeelsetes näitlejates” samuti vanaprouat, kuid need olid olemuselt erinevad karakterid ja ei korranud ennast.
Taavi Lepik (Petey)
Välimus üsna näitlejale sarnane, ei meenutanud väga vanemat meest. Kehaplastika oli väheütlev, samas stoiline ja stabiilne, pisut loid. (tekkis diskussioon teemal mida sa ikka lamamistoolide rentijana teed? Ning kas karakteri laisk olemus peab kajastuma ka näitleja mängus). Petey oli kõrvalseisja ning meenutaja rollis (selgitaja – III vaatuse alguses). Väljakujunemata roll. Plastika – kõik oli justkui olemas,aga midagi, mis kõike seoks, oli puudu. Oli taustsüsteemis..
Rollislepp: sarnased rollid (ka näiteks „Tõsimeelsed näitlejates” jm).
Kati Ong (Lulu)
Pealiskaudne karakter, aga rollitäitmine asjalik ning täpne. Kehaplastika – tibilik ja purjus – väga hea. Karakterina oli ülesanne tuua välja teiste tegevusi ning lisas säravust. Eraldus ülejäänutest, kuna oli ainukesena siiras ja aus, mitte kahepalgeline. Diktsiooniga pisut-pisut probleeme (koos naeruga), hääl kohati pisut kriiskav, aga üldiselt hea. Mõjus usutavalt ja paeluvalt.
Varasemad rollid: on antud erinevaid rolle.
Maarius Pärn (Goldberg)
Säilitas džentelmenliku hoiaku. Kehaplastika ja pidev miimika – pehme hääl, mõnus ja sobilik karakterisse. Väga tugev enesekontroll – närvilisuse ning dändilikkuse vahel pendeldamine. Vastik karakter, mida mängis positiivselt. Žestikuleeris palju, liikumine pidev, lendles üle lava, kasutas ruumi maksimaalselt. Suhe grupiga – pidev närvilisuse ja ka peomeeleolu tekitamine, juht, ülemus. Teksti andis hästi, üks parimaid diktsioone, hääl paneb kuulama. Miimika oli puhas mask, ta näitaski sellega seda, et selle taga on midagi muud, kui see, kes ta on.
Karl Kena (McCann)
Siinkohal läksid grupi arvamused lahku – osad arvasid, et rollitäide oli kehv, teised jällegi, et hea.
Leiti, et see, mida näitleja tegi, oli liiga palju. Ta mängis end liiga suureks, aga tema roll ei nõudnud domineerimist. Polnud ansamblis sees.
Samas oli palju häid momente, nüansirikas. – sünnipäeevastseeni purjutamine, laul. Märgiti, et temast õhku ürgsust.
Plastika hea, liigutused suurepärased. Andis väga hästi edasi närvilisust (ajaleherebimine – enda maandamine). Grupis leiti, et intensiivsust saab edasi anda ka rahulikumalt. Hääl oli hea, kohati tugev, ei valitsenud seda. Kui selle karakteriga edasi töötada, tuleks välja väga hea ebastabiilse inimese kehastus.
Muusika-müra-vaikus
Muusika oli minimaalne, õigete kohtade ajal (vaatustest väljatoomine, sisseviimine). Täielikku vaikust oli palju ja see kandis hästi. Lavakõnet muusika ei seganud ning meeleolu tekitamise ülesanne oli rohkem antud valgusele. Kas viimane saksakeelne lugu seotud karakterite minevikuga?
Etenduse rütm
Tegelik pikkus 3 h, publikutunnetus 2,45.
I vaatus: aeglane, sissejuhatus. Küsimuste ja probleemide tõstatamine. Tundus kohati igav.
II vaatus: tempokas, kõige kiirem, sõlmpunktid ja intensiivsus.
III vaatus: lõppstaadium, lahendused, samas pingestatus, vastuste leidmine.
Üldine rütm: sujuv, staatilised ja intensiivsed stseenid vaheldusid. Samas viidi emotsioon mingi punktini ja siis toodi need järsku tagasi, nii et mingid hetked jäid poolikuks. Emotsioonikõikumised põhjustasid ka üldist rütmi. Rütm toetas lavastuse teemat.
Loo lugemine lavastuses
Mis lugu jutustatakse: KAS KEEGI VIITSIB SEDA KIRJELDADA?
Tegevuse käigus lisandus tähendusi ja kihte, tekkis hulk küsimusi, millele ei leidnud vastust.
Lavastus oli tekstipõhine, tekst ja keha andisid edasi sama informatsiooni.
Lugu on üles ehitatud lineaar-loogiliselt, teksižanriks psühholoogiline draama. Lavastus järgib teksti.
Teised lavastamisvõimalused: lavakujunduse variatsioonid ja fookuses võinuks olla midagi muud, kui tekstis etteantu.
Visuaalne külg andis tunnet juurde, samas ka rohkem informatsiooni.
Vaataja antud lavastuses:
Tegemist oli koolieksamiga, kus grupp ootas näitlejailt midagi uut, millega nad muudaksid endid mitmekülgsemaks. Lavastajalt ei oodatud palju, kuna inimesed ei olnud tema töödega varem kokku puutunud, nii et pigem stiiliga tutvumine.
Hea oleks, kui enne etendust on ka Pinteri teksti loetud, aga see pole kohustuslik.
Publikule meeldis väga, aga samas võis asi olla ka asjaolus, et laval mängisid tuttavad/sõbrad. Samas oli kuulda palju üllatunud arvamusi näitlejatööde kohta (positiivsed).
Millised pildid, stseenid erutasid meelde jäid?
Ristküsitlus
Sünnipäevapidu
II vaatuse viimane stseen viimane jupp.
Kuidas lavastuses suunatakse vaataja tähelepanu?
Valguse, intensiivse liikumise ja tekstiga (mänguga).
Lavastust saab filmida (mida ka tehti), ent sünergiat ning atmosfääri ei saa edasi anda. Meelde jäävad visuaalsed pildid nind rollisooritused.
Mis ei ole semiotiseeritav, mis ei omandanud tähendust, mis ei ole taand märgile?
Saime aru, et võib-olla on tegemist märgiga, aga miks ja mille jaoks… Täielikult ei mõistnud asju, mida võib-olla ei peakski mõistma.
Kokkuvõte
Tegemist oli meeldiva lavastusega, kus enim üllatati näitlejate rollisooritustes. Poolele grupist ei meeldinud lavakujundus, samas leidsid osad, et see aitas rõhutada karaktereid ja taustsüsteemi (vaene pansionaat). Leiti, et enamjaolt olid tegelased sümpaatsed (hästi mängitud), kuigi loomulikult oli mõningaid parandamist väärt aspekt.
