Mis: RUJA
Kus: Vanemuise suvelava
Millal: 21. august 2008
Kes: Sergo Vares (NO99), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater), Risto Kübar (NO99), Arno Tamm, Eveling Pang (Tallinna Linnateater), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Aivar Tommingas, Eva Klemets, Martin Kõiv, Laura Peterson, Ragne Pekarev, Markus Luik, Robert Annus, Tõnis Mägi, Siiri Koodres. Lavastuses osalevad Vanemuise teatri sümfooniaorkester, Tartu Noortekoori lauljad, korvpalliklubi “Rock” tantsutüdrukud ning bänd koosseisus Alari Piispea, Riho Lilje, Jürmo Eespere ja Tiit Kevad.
Libreto autorid Tiit Ojasoo (NO99), Ene-Liis Semper (NO99), lavastaja Tiit Ojasoo (NO99), kunstnik Ene-Liis Semper (NO99), valguskunstnik Palle Palme (Rootsi), koreograaf Marika Aidla.
Võtan kriteeriumiks, et tegemist on suhteliselt rujalise (fantaasiarikka) sisuga. Et tegemist on pigem filmiteatri hübriidiga. Ja et tegelased on suures osas samuti välja mõeldud.
Olemasolev sisu ja lavastus on igati korras. Võimalike materjalidega on ses suhtes hästi ringi käidud, et lugu jookseb ja ma ei hakkagi kahtlema, kas nii on olnud või on see nüüd siin valesti või mitte. Lavastuslikult on Ojassoo saanud hakkama nii teatrilavastaja kui filmirežissöörina. Enamjagu tegevust jõudis minuni läbi kaamerasilma ekraanilt. Nii oligi tegemist justkui vabaõhukinoga. Need üksikud korrad ainult laval tegevust jälgida, oli meeldiv vaheldus ja igati põhjustatud, et seda mitte ekraanilt jälgida. Ajaline liikumine oli üsna kiire, aga ei häirinud. Koomilises võtmes ja absurdi kalduvad pisidetailid on igati tervitatavad. Nii et ses osas ei kurda.
Muusikast ma ei räägi. See on eraldi kategooria ja sulle kas meeldib Ruja, ei meeldi või oled sa sel ajal ühes kasvanud. Nii et ei kommentaari. Koreograafia, nii palju kui tervikpilti sai, oli meeldiv. Ei miskit väga erilist ja ajastusse.
Lisakilluna: “Protsessi”-jupi n-ö taaslavastamine oli millegipärast hämmastav ja mõjus mulle suuresti. Päriselt ma seda ju näinud pole, aga jupiti kuskilt lindilt ikka. Võin vaid aimata tagamaid ja lugeda kõigist neist põhjustest ja ideedest, aga siiski see kuradima asi mõjus!
Ja nüüd need rollid.
Minu jaoks oli ainuke väga ja väga meeldejääv roll siiski Rein Rannapi kehastus Priit Võigemasti näol. Muidugi võib selles osati “süüdistada” minu pea kuue aasta pikkust n-ö fännikarjääri, et ma teda enim nägin ja ka seda, et teda lihtsalt oli enim laval (visuaalselt) või siis seda, et ma ei saa nendest blondidest kiharatest üle ja ümber (:P). Ühesõnaga. Ma olen vaimustunud. See pole tema suurroll, aga kuradima hästi siiski tehtud. Rannaplik omapärase knihvtiga. Koomiline loomevalu. Huumor. See lööb igal pool välja, aga ei häiri. Kohati ülemängitud (peksmine), aga mis siis… Ja muidugi ses suhtes karakterist välja, et lauluhääl on ikka… Värinaid tekitav. Minu poolest võinuks kogu värk lõppeda “Rumala rahutuse” stseeni ja Rannap kadumisega. Üks kõrghetki oli samuti Priiduga seotud: “Kel on laulud laulda”. Tekkis tahtmine lihtsalt püsti tõusta ja ära minna. Ei kannatanud enam seal istuda. Niivõrd võimas oli see hetk. Ja sadas ju ka. See lisas juurde.
Siis veel Sergo Vares (Alender) ja Risto Kübar (Nõgisto). Alender peamiselt laulis, aga tegi seda minu jaoks piisavalt hästi, et ollagi Alender. Ma pole ju selle aja laps, ma olen see hilisem, kes Estonia huku ajal alles esimeses klassis käis, nii et lavastuse lõpupoole Alenderi enda nägemine mingis telesalvestuses pani mõtlema sellele, et oh ei, see nüüd küll tema pole. Lihtsalt – esimene visioon jäi Sergost selline, et ongi nii. Hea. Kübara Nõka häiris mind. Lihtsalt rabelemine. Mõnikord on selline asi põhjendatud (minu jaoks), sel korral mitte.
Eraldi pean ütlema, et Arno, sulle ei sobi vuntsid 
Aga klaverit mängida, seda ma tean juba ammu, oskad küll. Ja laulda. Mõni ime, eks ole. Üks kõrghetki jällegi moment, kus Kappel, Nõka, Alender mustvalgelt ekraanil ja laul, mille ma ausalt öeldes unustasin. Kuigi see oli ilus. Hetk oli niivõrd ilus, et ma unustasin laulu. Vahet polegi.
Kolmas kõrghetk on alati Lõikuskuu-stseenid, kuna see laul on lihtsalt väga hea ja hingeminev.
Neljas kõrghetk aga Alenderi ja Naise dialoog “Musta linnuga”. Võimas, tundetulvaline ja nii edasi.
Oeh. Kokkuvõttes on vist hindeks 4-/5. Pigem jäävad esile kerkima need äramärgit’ stseenid ja paar rolli. Siis on juba hästi.
