Mis: “Raimonds”
Kus: Pärnu teatris Endla
Millal: 18.september 2009

Kes: Ireen Kennik, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Närep, Karin Tammaru, Lii Tedre, Enn Keerd,  Lauri Kink, Ahti Puudersell, Veljo Reinik, Tambet Seling, Indrek Taalmaa ja Jüri Vlassov. Lavastas Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, valgus Margus Vaigur, musa Feliks Kütt, lauluõpetaja Toomas Voll. Kontsertmeister Evald Raidma.

Kui eelnevalt nähtud tükid olid kõik mu tuju mingil määral kas samasuguseks või allapoole viinud (st ma polnud suutnud leida naudingut), siis NÜÜD, selle tükiga, sain ma sellise toreda, väga mõnusa ja endalegi ootamatu laengu.

“Raimonds” oli niisamuti nagu üks lugu eestlusest – põhimõtteline teemakäsitlus nii eelmisel päeval (“Vombat”) nähtu kui ka järgmisel päeval (“Ballettmeister”) nägemisele kuuluvad tükid. Põhimõtteliselt! Ja ometi – kui erinevad!

Ma ootasin mingi teatud eelarvamuse alusel (lavastuse nimi, lavastaja jmt) midagi taolist, nagu oli mõned aastad tagasi Palu “Raimund” (ja – teatud reserveeringutega – mulle “Raimund” meeldis).Kuid tuli hoopis midagi muud, samas tuttavlikku.

Meeldis minimalism – et oli vähe lavakujundust ja väheste asjadega loodi siiski piisavalt meeleolu. Ja et laulud olid sellised, nagu olid… Ning olid nii väga kaasahaaravad, et meenutas kohati mu pikaajalist lemmikut “Mis värvi on vabadust” samalt trupilt. Ja meeldis lugu, mis huvitavalt üles ehitatud. Ja üldse, nii mõnedki stseenid olid nii vapustavalt lihtsalt ja kaunid ja meeldejäävad ja lummavad, et ei tahtnud vaheajale minnagi, vaid kohe jätkata. Ja veel, et seltskond laval seda kõike ka suurima lustiga tegi – see pani veel vunki juurde! Ja muidugi, unustamatu sült

Mul on igatahes väga hea meel, et ma just koduteatrist sellise mõnusa emotsiooni ja usu tagasi sain, et Eesti teatriga (Eestist) pole nii hullusti. Aitüma!

5/5

Samal teemal: Eesti Päevaleht, Maaleht

Mis: “Portselansuits” (Draamateater)
Millal: august 2008
Kus: Teatriliidu saalis Tallinnas

Kes: Sten Karpov, Kristo Viiding, Maarja Mitt. Lavastas Lauri Lagle, kirjutas Jim Ashilevi, kunsti tegi Laura Kõiv.

Võlg on võõra oma ja veel võõram on ta uuel aastal. Juba ongi “Portselansuits” natike võõramaks jäänud, sest oma rutulises augustilõpus ei jõudnud kohe vajalikke asju üles märkida ja nüüd, mitu kuud hiljem, on meelest otsekui pühitud. Kaduv kunst, noh. Aga oi, kui kaunis kaduv see oli!

Mäletan, kuis joovastusin Kassinist. Lavakujundusest ja valgusest sinnatakka. Ruumikasutusest ja teksti mõnetisest ogarusest. Ja kõveras pingil istumisest. Ja miimikas… Kuidagi segane ja selge, lihtne ja raske, tume-hele, rahulik ja kiire. Kõik ja mitte midagi. Vat selline siis.

5+/5

Sellel aastal (ajavahemikus 18.01-22.12 2007) vaatasin kokku 43 lavastust (kui välja arvata “Error”, kus ise osalesin ja Tartu Näitemängude II päev, kus nägin kuut erinevat näiteringide lavastust). Lisades aga ka eelpool välja jäetud, saame kokku ümmarguse 50. Mõlemad on väga head numbrid. Põhimõtteliselt võiks nüüd terve elu neil arvudel liugu lasta (ma ei tea, kui palju käib keskmine eesti inimene elu jooksul teatris… kuigi me oleme ses külastatavuse osas maailmas üsna kõrgel kohal). Aga ma ei lase liugu. Mida rohkem antakse, seda rohkem nõuan ja tahan!

Kuude lõikes käisin enim lavade ees jaanuaris, märtsis ja septembris (kuus korda. See teeb 1,5 korda nädalas). Septembris mahtus neli neist muidugi kahele päevale (Draama festival).

Õnnelikuks teeb fakt, et aasta jooksul on nähtud 15 erineva teatriga tegeleva organisatsiooni töid. Konkurentsitult esikohal on Ugala (10 etendust. Peab ka mainima, et Ugala on ainuke Eesti teater, mille repertuaar on mul täismahus nähtud, osaliselt ka mitmendat tiiru). Kuus etendust pärineb Endla repertuaarist (varem olin täielikult kursis ka Endla tegemistega, nüüd lihtsalt elan teises linnas). Järgnevad Linnateater, NO99 ja TÜ VKA VI lennu diplomilavastused (4), seejärel Draamateater ning Rakvere (3), von Krahl ja Võru teatriateljee (2) ning ühe tükiga Vanemuine, VAT teater, Viljandi Nukuteater, Eesti Nukuteater, Eesti Teatri Festivali Sihtasutus ja MTÜ R.A.A.A.M. Mõnda lavastust olin juba varemgi näinud.

Lugemata jäävad erinevad jupid ja tantsuperfonksid, mis kultuuriakadeemia BBst läbi jooksnud.

Ma ei taha teha edetabelit minu lemmikutest, kuid lasen mõttel voolata ja vaatab siis, mis esimestena nähtud tükkides pähe kargavad.

“Kustutage kuuvalgus”. “Vargamäe kuningriik”. “Vee mälu”. “Nafta!”. “Kolm õde”. “Marilyn”. “tsuaF”. “Võikõllane üü”. “Libahunt”. “Pilvealused kuukoerad”.

—

Teatrist ei saa üle ega ümber. Juba praegu plaanin järgmise aasta esimesi. Aga nendest juba uuel ajal.

“Teater on järje hoidja!” Hoian järge edasi ning kätt pulsil.

—

Lisa: panin kõrvalolevasse tabelisse kirja ka 2006. aasta teatriskäigud ja lisaks nii palju, kui meenus 2004. ja 2005. Puuduvad pea kõik -4 ja -5. aastate Endla teatri tükid, sest mälu veab alt ja ma ei tea praegu peast, mis siis kavas oli, aga ma olen tõega neid kõiki ka näinud. Korduvalt. Nii et oma viiskümmend tuleb nende peale ka kokku. Nii et kuskil 120 lavastust (paljud korduvalt) nelja aastaga.Pole paha.

Mis: “tsuaF”
Kus: NO99 teatri suures saalis
Millal: 20. november 2007

Kes: Lavaka 23. lennu näitetudengid Agnes Aaliste, Juss Haasma, Martin Mill, Maarja Mitt, Jekaterina Novosjolova, Andres Oja, Meelis Põdersoo, Elina Pähklimägi, Ago Soots, Marek Tammets, Kristo Viiding. Lavastas Aleksander Pepeljajev.

AAH! Katarsis! Kurat. See oli nii hea. Võimas. Uskumatu! Kui ma arvasin, et “Kirsiaiast” paremini ei saa… Noh, SAAB KÜLL!

Pea esimesest pildist peale vaatasin ainult lavale. Ja vaatasin, imestasin, üllatusin, ei saanud aru, ei tahtnudki aru saada, nautisin, vabisesin, rõõmustasin, kartsin… Kurat! Ma ei unusta kunagi seda hetke, mil pimedus lõppes, sirmi tagant hüppasid välja valgesse rõivastet mehed. Ja nad liikusid suurte säravate hüpetega üle lava. Ja aina edasi.

Kurat! Mul ei ole kõik meeles, aga sidusus on olemas. Kõik on. Ja meeldis palju-palju stseene, eriti kunstnike maalimine ja muusad ja pulmad ja… Aah! Seda on liiga palju. Pean. Uuesti. Nägema.

—

Kuskil poole peal sain aru, et rohkem neid polegi – vaid 11. Muidugi, osad on ju dramaturgid, lavastajad. See selleks.

Areng “Tinasõdurist, siga, baleriinist” on märgatav. Hämmastav. Pea kõik jäid millegagi silma, eriti aga Agnes, Juss, Martin.

50/5