Portselanist Teisipäev, dets 30 2008 

Tallinna teater and seisvad ovatsioonid H. 2:32 e.l.

Mis: “Portselansuits” (Draamateater)
Millal: august 2008
Kus: Teatriliidu saalis Tallinnas

Kes: Sten Karpov, Kristo Viiding, Maarja Mitt. Lavastas Lauri Lagle, kirjutas Jim Ashilevi, kunsti tegi Laura Kõiv.

Võlg on võõra oma ja veel võõram on ta uuel aastal. Juba ongi “Portselansuits” natike võõramaks jäänud, sest oma rutulises augustilõpus ei jõudnud kohe vajalikke asju üles märkida ja nüüd, mitu kuud hiljem, on meelest otsekui pühitud. Kaduv kunst, noh. Aga oi, kui kaunis kaduv see oli!

Mäletan, kuis joovastusin Kassinist. Lavakujundusest ja valgusest sinnatakka. Ruumikasutusest ja teksti mõnetisest ogarusest. Ja kõveras pingil istumisest. Ja miimikas… Kuidagi segane ja selge, lihtne ja raske, tume-hele, rahulik ja kiire. Kõik ja mitte midagi. Vat selline siis.

5+/5

 

Tõmban 2007. aasta teatriotsad kokku Pühapäev, dets 23 2007 

kokkuvõtvalt and seisvad ovatsioonid H. 12:32 e.l.

Sellel aastal (ajavahemikus 18.01-22.12 2007) vaatasin kokku 43 lavastust (kui välja arvata “Error”, kus ise osalesin ja Tartu Näitemängude II päev, kus nägin kuut erinevat näiteringide lavastust). Lisades aga ka eelpool välja jäetud, saame kokku ümmarguse 50. Mõlemad on väga head numbrid. Põhimõtteliselt võiks nüüd terve elu neil arvudel liugu lasta (ma ei tea, kui palju käib keskmine eesti inimene elu jooksul teatris… kuigi me oleme ses külastatavuse osas maailmas üsna kõrgel kohal). Aga ma ei lase liugu. Mida rohkem antakse, seda rohkem nõuan ja tahan!

Kuude lõikes käisin enim lavade ees jaanuaris, märtsis ja septembris (kuus korda. See teeb 1,5 korda nädalas). Septembris mahtus neli neist muidugi kahele päevale (Draama festival).

Õnnelikuks teeb fakt, et aasta jooksul on nähtud 15 erineva teatriga tegeleva organisatsiooni töid. Konkurentsitult esikohal on Ugala (10 etendust. Peab ka mainima, et Ugala on ainuke Eesti teater, mille repertuaar on mul täismahus nähtud, osaliselt ka mitmendat tiiru). Kuus etendust pärineb Endla repertuaarist (varem olin täielikult kursis ka Endla tegemistega, nüüd lihtsalt elan teises linnas). Järgnevad Linnateater, NO99 ja TÜ VKA VI lennu diplomilavastused (4), seejärel Draamateater ning Rakvere (3), von Krahl ja Võru teatriateljee (2) ning ühe tükiga Vanemuine, VAT teater, Viljandi Nukuteater, Eesti Nukuteater, Eesti Teatri Festivali Sihtasutus ja MTÜ R.A.A.A.M. Mõnda lavastust olin juba varemgi näinud.

Lugemata jäävad erinevad jupid ja tantsuperfonksid, mis kultuuriakadeemia BBst läbi jooksnud.

Ma ei taha teha edetabelit minu lemmikutest, kuid lasen mõttel voolata ja vaatab siis, mis esimestena nähtud tükkides pähe kargavad.

“Kustutage kuuvalgus”. “Vargamäe kuningriik”. “Vee mälu”. “Nafta!”. “Kolm õde”. “Marilyn”. “tsuaF”. “Võikõllane üü”. “Libahunt”. “Pilvealused kuukoerad”.

—

Teatrist ei saa üle ega ümber. Juba praegu plaanin järgmise aasta esimesi. Aga nendest juba uuel ajal.

“Teater on järje hoidja!” Hoian järge edasi ning kätt pulsil.

—

Lisa: panin kõrvalolevasse tabelisse kirja ka 2006. aasta teatriskäigud ja lisaks nii palju, kui meenus 2004. ja 2005. Puuduvad pea kõik -4 ja -5. aastate Endla teatri tükid, sest mälu veab alt ja ma ei tea praegu peast, mis siis kavas oli, aga ma olen tõega neid kõiki ka näinud. Korduvalt. :) Nii et oma viiskümmend tuleb nende peale ka kokku. Nii et kuskil 120 lavastust (paljud korduvalt) nelja aastaga.Pole paha.

 

u, a, t, s, F! Neljapäev, nov 22 2007 

Tallinna teater and arvamus and seisvad ovatsioonid and tulevik H. 1:52 p.l.

Mis: “tsuaF”
Kus: NO99 teatri suures saalis
Millal: 20. november 2007

Kes: Lavaka 23. lennu näitetudengid Agnes Aaliste, Juss Haasma, Martin Mill, Maarja Mitt, Jekaterina Novosjolova, Andres Oja, Meelis Põdersoo, Elina Pähklimägi, Ago Soots, Marek Tammets, Kristo Viiding. Lavastas Aleksander Pepeljajev.

AAH! Katarsis! Kurat. See oli nii hea. Võimas. Uskumatu! Kui ma arvasin, et “Kirsiaiast” paremini ei saa… Noh, SAAB KÜLL!

Pea esimesest pildist peale vaatasin ainult lavale. Ja vaatasin, imestasin, üllatusin, ei saanud aru, ei tahtnudki aru saada, nautisin, vabisesin, rõõmustasin, kartsin… Kurat! Ma ei unusta kunagi seda hetke, mil pimedus lõppes, sirmi tagant hüppasid välja valgesse rõivastet mehed. Ja nad liikusid suurte säravate hüpetega üle lava. Ja aina edasi.

Kurat! Mul ei ole kõik meeles, aga sidusus on olemas. Kõik on. Ja meeldis palju-palju stseene, eriti kunstnike maalimine ja muusad ja pulmad ja… Aah! Seda on liiga palju. Pean. Uuesti. Nägema.

—

Kuskil poole peal sain aru, et rohkem neid polegi – vaid 11. Muidugi, osad on ju dramaturgid, lavastajad. See selleks.

Areng “Tinasõdurist, siga, baleriinist” on märgatav. Hämmastav. Pea kõik jäid millegagi silma, eriti aga Agnes, Juss, Martin.

50/5 :)

 

Veel on mälu Esmaspäev, nov 5 2007 

Pärnu teater and arvamus and seisvad ovatsioonid H. 1:44 p.l.

Olen unustanud ja püüan viga parandada…

Mis: “Vee mälu”
Kus: Endla teatris
Millal: 19. oktoober 2007

Kes: Lavastas Madis Kalmet, mängisid Piret Rauk, Lii Tedre, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Jaan Rekkor, Ago Anderson

“Vee mälu” puhul on nii, et seda ma olen juba kord kiiganud. Küll poolikult ja nii kolm aastat tagasi, siis kui ta just välja oli tulnud. Aga tollast emotsiooni ei mäleta, kiire oli ja ma ei jäänud kauaks.

Aga nüüd. See oli hea. Ma ju teadsin seda isegi. Tõesti oli. Kirjutasin kuskile rea, et ma ei saa aru, kuidas veel mälu on. Nüüd siis tean. Ikka on. Ega ma teile ei ütle, peate selle ise loo seest üles leidma.

Loos ise polnud nagu midagi ebatavalist… Või siiski – ema surma järel taasühinenud õeksed kõigi oma murede ja rõõmude ja (mitte) väljaütlemistega. Tagasihoitud pisarad, liigne alkohol, mälestused, kummitused ja mehed, kes neist vist ei hooli või siiski ikka (hoiab oksendamise ajal juukseid üleval).

Nojah. Oli üdini lõikav ja armas ja kohutav ka, ma ju ei tea just täpselt seda tunnet, kui ema on surnud (õnneks) ja noh, õnn on ka see, et  vendadega ei oma ma selliseid suhteid nagu Pireti, Pireti ja Ireeni mängitud naistel. Kuid lugu pitsitas hoopis teisel tasandil. Kuskilt sealt eemal. Vahepeal vaatasin lavastust kui taustsüsteemi, mõtlesin edasi ja üle piiride, jälgisin valgusega esiletulnud detaile riiulitel. Mõtlemise tükk.

Lavakujunduses meeldis, et asjad olid tunginud kõrgemale silma vaatejoonest. Noh, et seal tagapool olid need riiulid nende vanade seismajäänud asjadega ja et laest rippus klaaskuul, kust vesi nirises. Muusika oli ka paigas.

Jaan Rekkorit oli natuke healt naljakas vaadata sellises… Kergelt kohmetus rollis vist? Kohe palju põnevam. Leidsin mõningaid jooni sarnaselt sama teatri “Põrgupõhja uue Vanapagana” lavastusega, kus Jaan Vanapaganat mängis ja mul tol kordadel temast nii-nii kahju hakkas. Noh, see tähendab tegelasest. Sel korralgi oli nii. Ja veel meeldis kangesti Ireen. No ja Piret ja Piret. Aga Ireen oli nii ebastabiilselt äge või ägedalt ebastabiilne, aga siiski üsna südamlik.

Jah, noh. Aitäh.

5/5.

 

Järgmine lehekülg »