Mis: Rakvere teatri lavastus “Cyrano de Bergerac”
Kus: Ugala suures saalis
Millal: 5.03 2008
Kes: Kogu Rakvere trupp, nimiosas Üllar Saaremäe. Lavastas Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool.
Kui hea on alustada etendust kinnise lavakardinaga! Viimasel ajal kardinaga just tihti ei alustada ning see on natuke igav. Sest kui kardin on kinni, ei tea sa üldse, mis sind ootab, kui saalis tulede kustumist ootad. Ka lavakujundus on siis varjul ja…
“Cyrano” pakkus kohe alguses visuaalse naudingu. Mulle meeldib too pisut markeeriv, kuid siiski detailselt tähelepanelik lavakujundus. Ja kostüümid… Piisab, kui ütlen, et tegemist on tükiga, mis leiab aset 17. sajandi Prantsusmaal. Just nimelt! Musketärid – sulgedega kübarad, pikad saapad, uhked kleidid, keebid, rapiirid… (mis tuletas mulle ka otsemaid ühe mu lapsepõlve eredaima teatrimälestuse – Linnateatri “Musketärid”… Olin tollal 7-8aastane ja Indrek Sammul mängis d’Artangani, minu lemmiktegelast tolles romaanis – jah, lugesin seda juba õige varajases eas) Romantiline. Ja seda igast küljest.
Üks noorsand ütles hiljem garderoobis, et täitsa naiste tükk oli. Võib ka nii võtta… poeesia, armastuskirjad, rõdustseenid, vaprad võitlejad, õilsad südamed, pisarad, kaunid meeshinged ja koledad (?) meeshinged, kaunid ja inetud (?) mehed… Aga tollased naised mulle eriti ei meeldi – on liig peenutsevad ja kauneid sõnu taganutvaid. Neile ei piisa puhtast ja siirast “Ma armastan Sind!” teadustamisest.
Kuid! Mehed, võtke šnitti!
Millest siis tükk kõneleb? Las hää wikipedia avitab.
Üllas Cyrano. Kuidas mulle ei meeldi täielikud eneseohverdajad, kes ei suuda mõista iseenese suurust. Ometi on neis midagi võluvat. Nad on nii vastikult head, et näha teiste õnne ja ise… Lõpetada ei millegagi. Või siiski. Cyranole jäi tema looming, mis, olgem ausad, on minu jaoks liig läila, kuid, pagan võtku, siiski meeletult mõjuv (olen siiski ju vaid naine)! Cyrano küll kõneles, ent ei teinud. Sarnaneb kuidagi ka praeguse maailmaga, vaid selle vahega, et tollastel meestel oli ka õilsust ja üllast meelt end ohverdada. Nüüd seda enam ei juhtu, vaid enda paremale oksale upitamine on peamine. Ja need, kes seda ei tee, lüüakse “lahingus” lihtsalt maha.
Nagu ka Rakvere teatri enda kodulehel on välja toodud vaid peaosaline, ei saa ma teisiti. Sest Saaremäe roll on võimas. Ahastamapanevalt kaasakiskuv, vastikust tekitav ja südantlõhestav. Kangelane kukesulega. (minu jaoks jäi viimane, surmamonoloog siiski pisut pikaks)
Kuid kuna Rakveres on ka Toomas Suuman, siis… Mulle lihtsalt meeldib ta hääl! Osatäitmine oli toetav.
Kolmas mees, kes laval silma jäi oli Orlando Bloom. Ma tõega mõtlesin, et see mees on eesti keele är’ õppind! Pikad tumedad lokkis juuksed, Gascone’i kadett… Hei, sarnasusi on mitmeid. Tegemist on siiski Rakvere enda näitleja Margus Grosnõiga, nii et unustagem too võrdlus Hollywoodiga. Olen teda ju varemgi näinud nii Vargamäes kui ka Rosencrantzis ja Guildersternis, ent teater on petlik. Osatäitmine läks korda, hinge pugesid “erakordne” sõnaseadmine enne rõdustseeni ja Cyrano saladuse mõistmine, seejärel eneseohverdus.
Muus osas – esimene vaatus venis (kõigepealt tüki käimalükkamiseks, kuna aktiivset edasiviivat tegevust oli vähem) ja sisu arusaamiseks kulus ka jupike. Samas tõi lõpustseen ootused ja pinge, nii et lahkumismõte kadus. Ja, nagu alati, kandis teine vaatus enim. Seal oli ka muidugi tekstiliselt ja mänguliselt rohkem kanda ja edasi anda. Uljamad mõtted ja huvitavad dialoogid. Ka kolmas vaatus kandis endas sama, tuues endaga vaikselt, ent kindlalt kulminatsiooni, millega ilusti ka randuti. Aplaus oli pikk. See ütles ka kõik. Mulle kah täitsa meeldis.
4-/5.
p.s – kuis tahaksin ma endalegi musketärisaapaid!
