Draama 2009: “Üks joodik sõitis rongiga” Teisipäev, sept 22 2009 

Mis: “Üks joodik sõitis rongiga”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Genialistide Klubis

Kes: Erik Ruus, Volli Käro, Anneli Rahkema, Silja Miks, Heigo Teder ja Indrek Apinis, lavastas Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik.

See tükk oli (kui teistega võrrelda) üks pikimaid just tempo mõttes. Mõnikord lihtsalt ei taha vaadata nii paganama masendavat, mis kõige täiega näkku virutab ja tuletab meelde mingeid ebameeldivaid seikasid omaenda elust ja teiste elust ja… Eriti kohe pärast sellist helget (visuaalselt) tükki nagu “Vahepeatus” (mis ometigi niisamuti hiljem tolle va masendusega seoseid lõi). Samas ta (see tükk, teater) urgitses. Ja las urgitseda pealegi!

Mulle meeldis väga konkreetne mänguplats. Inglite nii kumav-kahvatud näod emotsioonide ja grimassidega. Etüüdilaadsed stseenid. Muusikaline kujundus (kuigi lõpuloo algustaktid olid esimese reaktsioonina niivõrd valed, et suutis midagi ses tükis ära rikkuda, kuigi tegelikult läks ikkagi õigesti). Ja mingid liinid, mis pärast peas hakkasid jooksma koos küsimustega mis siis sai ja millest ma nüüd teatrit nägin ja kuhu ta jõudis ja miks just sinna ja… Siiski, siiski oli ikka kohutaval kombel veniv.

3+/5

Üllust ja eneseohverdust tänapäeval vist nii palju ei leidu Neljapäev, märts 6 2008 

Mis: Rakvere teatri lavastus “Cyrano de Bergerac”
Kus: Ugala suures saalis
Millal: 5.03 2008

Kes: Kogu Rakvere trupp, nimiosas Üllar Saaremäe. Lavastas Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool.

Kui hea on alustada etendust kinnise lavakardinaga! Viimasel ajal kardinaga just tihti ei alustada ning see on natuke igav. Sest kui kardin on kinni, ei tea sa üldse, mis sind ootab, kui saalis tulede kustumist ootad. Ka lavakujundus on siis varjul ja…

“Cyrano” pakkus kohe alguses visuaalse naudingu. Mulle meeldib too pisut markeeriv, kuid siiski detailselt tähelepanelik lavakujundus. Ja kostüümid… Piisab, kui ütlen, et tegemist on tükiga, mis leiab aset 17. sajandi Prantsusmaal. Just nimelt! Musketärid – sulgedega kübarad, pikad saapad, uhked kleidid, keebid, rapiirid… (mis tuletas mulle ka otsemaid ühe mu lapsepõlve eredaima teatrimälestuse – Linnateatri “Musketärid”… Olin tollal 7-8aastane ja Indrek Sammul mängis d’Artangani, minu lemmiktegelast tolles romaanis – jah, lugesin seda juba õige varajases eas) Romantiline. Ja seda igast küljest.

Üks noorsand ütles hiljem garderoobis, et täitsa naiste tükk oli. Võib ka nii võtta… poeesia, armastuskirjad, rõdustseenid, vaprad võitlejad, õilsad südamed, pisarad, kaunid meeshinged ja koledad (?) meeshinged, kaunid ja inetud (?) mehed… Aga tollased naised mulle eriti ei meeldi – on liig peenutsevad ja kauneid sõnu taganutvaid. Neile ei piisa puhtast ja siirast “Ma armastan Sind!” teadustamisest.

Kuid! Mehed, võtke šnitti!

Millest siis tükk kõneleb? Las hää wikipedia avitab.

Üllas Cyrano. Kuidas mulle ei meeldi täielikud eneseohverdajad, kes ei suuda mõista iseenese suurust. Ometi on neis midagi võluvat. Nad on nii vastikult head, et näha teiste õnne ja ise… Lõpetada ei millegagi. Või siiski. Cyranole jäi tema looming, mis, olgem ausad, on minu jaoks liig läila, kuid, pagan võtku, siiski meeletult mõjuv (olen siiski ju vaid naine)! Cyrano küll kõneles, ent ei teinud. Sarnaneb kuidagi ka praeguse maailmaga, vaid selle vahega, et tollastel meestel oli ka õilsust ja üllast meelt end ohverdada. Nüüd seda enam ei juhtu, vaid enda paremale oksale upitamine on peamine. Ja need, kes seda ei tee, lüüakse “lahingus” lihtsalt maha.

Nagu ka Rakvere teatri enda kodulehel on välja toodud vaid peaosaline, ei saa ma teisiti. Sest Saaremäe roll on võimas. Ahastamapanevalt kaasakiskuv, vastikust tekitav ja südantlõhestav. Kangelane kukesulega. (minu jaoks jäi viimane, surmamonoloog siiski pisut pikaks)

Kuid kuna Rakveres on ka Toomas Suuman, siis… Mulle lihtsalt meeldib ta hääl! Osatäitmine oli toetav.

Kolmas mees, kes laval silma jäi oli Orlando Bloom. Ma tõega mõtlesin, et see mees on eesti keele är’ õppind! Pikad tumedad lokkis juuksed, Gascone’i kadett… Hei, sarnasusi on mitmeid. Tegemist on siiski Rakvere enda näitleja Margus Grosnõiga, nii et unustagem too võrdlus Hollywoodiga. Olen teda ju varemgi näinud nii Vargamäes kui ka Rosencrantzis ja Guildersternis, ent teater on petlik. Osatäitmine läks korda, hinge pugesid “erakordne” sõnaseadmine enne rõdustseeni ja Cyrano saladuse mõistmine, seejärel eneseohverdus.

Muus osas – esimene vaatus venis (kõigepealt tüki käimalükkamiseks, kuna aktiivset edasiviivat tegevust oli vähem) ja sisu arusaamiseks kulus ka jupike. Samas tõi lõpustseen ootused ja pinge, nii et lahkumismõte kadus. Ja, nagu alati, kandis teine vaatus enim. Seal oli ka muidugi tekstiliselt ja mänguliselt rohkem kanda ja edasi anda. Uljamad mõtted ja huvitavad dialoogid. Ka kolmas vaatus kandis endas sama, tuues endaga vaikselt, ent kindlalt kulminatsiooni, millega ilusti ka randuti. Aplaus oli pikk. See ütles ka kõik. Mulle kah täitsa meeldis.

4-/5.

p.s – kuis tahaksin ma endalegi musketärisaapaid!

“Ma olen oma armastusest väga väsinud…”* Reede, juuni 15 2007 

Mis: “Vargamäe kuningriik” Rakvere ja Endla ühisprojekt
Kus: Albu vallas
Millal: 13. juuni 2007

Kes: Rakvere ja Endla näitlejad Märt Avandi, Madis Kalmet, Peeter Jakobi, Üllar Saaremäe, Sepo Seeman, Karin Tammaru, Ago Anderson, Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Margus Stalte, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Velvo Väli, Ahti Puudersell, Toomas Suuman, Carmen Mikiver ning Viljandi Kultuuriakadeemiast Kati Ong ja Taavi Lepik + 120-liikmeline koor. Lavastas Jaanus Rohumaa (Tallinna Linnateater), kunstnik Aime Unt, muusikaline kujundaja Hirvo Surva. Dramatiseeris Urmas Lennuk.

Tammsaare on Tammsaare on Tammsaare. Selleks, et seda välja kanda, on vaja eranditult häid tegijaid. Pole kahtlustki, et Rakvere ja Endla on sellega hakkama saanud.

Alati, kui olen Tammsaare teoste põhjal lavastatud tükke vaatama läinud, suhtun sellesse teatud pingega. Tema näidendid mulle meeldivad, aga “Tõe ja õigusega” on mingi jama… Jah, ma olen seda lugenud (I kaks korda, II ühe korra, V poolenisti sirvides, III ja IV sisuga olen kursis), aga kirjandusliku poole pealt nad mulle ei istu. Tõsi, moraali ning mõtlemisainest on seal küllaga, seda ma ei eita. Lihtsalt stiililiselt ei mõju. Sellepärast kardangi, et lavastused mõjuvad igavalt. Mõtle, kui väsitav…

Kuningriigis on see hea, et see on oskuslikult kokkukirjutatud. Mineviku-, oleviku- ning tulevikupildid vahelduvad ning kõnnivad üksteisest läbi, vastandudes ning samastudes. Mul ei hakanud igav ning minu ees avanesid uued vaatevinklid.

Näitlejatööd… olid head või suurepärased. Kõige-kõige rohkem meeldis mulle Madis Kalmet (vana Andres). Ka Karin Tammaru (Tiina) rolli oli väga hea ning niisamuti Peeter Jakobigi (vana Pearu). Oh, Carmen Mikiveri Krõõta ning Velvo Väli Eedit ei samuti unustada.

Külmavärinaid ei põhjustanud mitte jahe tuul, vaid osad stseenid… Näiteks teise vaatuse lõpp (noore Andrese palve), vana Pearu surm, noore Pearu jutua’amine noore Indrekuga, pea viimane stseen (Tiina ja Indrek). Ja koori laul eemalt metsast…

Jah, neid seal oli. Hea, ilus, vägev – kuningriik.

5/5.

Samal teemal: Postimees , Sirp

*Tiina Indrekule, kõige lõpus.

Tänan küsimast, Ann elab hästi Teisipäev, veebr 6 2007 

Mis: Rakvere teatri tükk “Kuidas elad?…Ann?!”
Kus ja millal: 5. veebruaril Pärnu teatris Endla

Kes: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 7. lennu tudengid Marilyn Jurman, Mairi Jõgi, Merilin Kirbits, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Karl Kena, Taavi Lepik, Maarius Pärn, Anatoli Tafitshuk, Johannes Veski ning Tiina Mälberg ja Erni Kask Rakvere teatrist.
Lavastas Sven Heiberg (TÜ VKA), kunstnik Marion Undusk (EKA)
Aidi Valliku samanimelise teose põhjal.

Kui Valliku raamat ilmus, olin mina 13-aastane. Arvatavasti lugesin ma seda millalgi samal ajal, olles sama vana, kui peategelane Ann. Lisaks sellele ühisele asjaolule on meil ka sarnased hüüdnimed. Igatahes… raamat oli okei.

Anni-lavastus on vahva – interaktiivne, muusikaline, omapärane. Minu jaoks hoiavad Jokkeri stopid lavastust kõigele vaatamata tempokamaks muuta ning publikuküsimused on ka mõnus mõte. Eriti noortelavastuste puhul.

Näitlejatudengid said oma osadega enam-vähem hakkama… ma ei taha neid hakata eraldi hindama, sest see oli esimene tükk, kus ma neid üldse nägin (ja tegelikult on raske hinnata inimesi, kellega sa ise ühes koolis käid). Tiina Mälbergi ema oli väga sümpaatne tegelaskuju ja Erni Kask osav ‘etendusejuht’.

Ühesõnaga… Anni on mõnus vaadata.

4 pisikese miinusega/5.

Samal teemal: Sirp

Järgmine lehekülg »