Mis: muusikal “Pipi Pikksukk”
Kus: Linnahallis
Millal: 17. detsember kell 14

Kes: Kadri Adamson, Jaanus Mehikas, Kaili Viidas, Marika Vaarik, Sepo Seeman, Terje Pennie, Andrus Vaarik, Kelli Uustani, Raivo Rüütel, Imre Saarna, Indrek Pertelson, Danne Dahlin.

Lavastuslik külg: Marko Matvere
Muusikaline külg: Erki Pehk
Tantsuline külg: Märt Agu

No vot. Pipi on Pipi, tegemist on siiski sellise nähtusega, mida võib nimetada klassikaks. Ses suhtes ei kujuta ma ette, kes üldse võiks Pipit rikkuda? Võimalik küll, aga kes julgeks?

Õigemini, seda polegi tarvis. Pipi haarab lapsed lennult ja… mis salata, kas täiskasvanud. Nostalgilises meeleolus haarasin minagi kodus raamatu järele ja…

Mina polegi vist omal ajal seda päris-Pipit näinud. Ma mõtlen lavalaudadel. Televiisoris äkki oli (Karisma), aga ma ei mäleta, et siis, kui ma väiksem olin, Pipit tehti. Pigem mäletan raamatu-Pipit.

Kadri Adamson on mu meelest täitsa vahva. Ses suhtes, et nuriseda küll millegi üle pole. Lapsed võtsid ta hästi vastu, laulmine tuli ka täitsa okeilt välja… Mõnus. Kuigi, pean tunnistama, mõnikord vaatasin lavale ja mõtlesin, et kuidas Evelin (Pang), kes esialgu selles rollis oli, üht või teist teeks. Aga ega ma kurda, Kadri on muhe.

Kahjuks oli Tommy (Mehikas) tiba mööda. Asi selles, et Tommyl oli paganama madal hääl, mis mitte kuidagi 11-aastasele poisijõnglasele ei sobi. Annika (Viidas) mulle millegi erilisega silma ei paistnud.

Sepo Seemani kunn Eefraim pingutas kohati üle. Oli natuke liiga labane ja ühekülgne. Minu jaoks oli Pipi isa alati selline… isa. Eeskuju. Jah, küll mereröövel ja neegrikuningas ja vabameelne, aga ikkagi isa. Mitte naiste tagaajaja.

Proua Rosenblum (Vaarik) oli kihvt. Ma kohe tõsiselt jälestasin teda aeg-ajalt, kui ta oma nõmeda kruubisupi ja sooja pesuga tuli. Rosenblum oli kui üks suuuuuur jõle kummunaalmaks!

Veel oli igati kiiduväärt idee päris-tsirkuse kaasamine. Nagu kaks ühes: etendus JA tsirkus. Aplaus.

Tantsuseaded olid kah lihtsad, kuid löövad. Eriti teise vaatuse neegritseremoonia.

Kuid…
Minu meelest oleks võinud vabalt lõpetada esimese vaatusega. Esiteks – “Põhjamaa” lauluga oleks see täitsa armas kokkuvõte. Teiseks – pärast vaheaega ei suuda lapsed sageli oma tähelepanu enam lavale suunata. Kolmandaks – esimene vaatus oli juba päris pikk (1. 20 ehk?). Neljandaks – teise vaatuse tempo oli hoopis aeglasem (kuigi läbi stseenide sõna otseses mõttes joosti ja see kestis vaid 45 minutit). Viiendaks – vaatuse süžee oli libelobe, erilist mõtet sellel küll polnud, kuigi, jah, raamatus on mu enda lemmikosad seotud just Kurrunurruvuti saarega ja pärlite järgi sukeldumine jne.

Ma saan aru, et tahetakse anda edasi kogu raamatu sisu, aga sellegipoolest oleks kogu tükist jäänud kompaktsem mulje, kui viimast vaatust poleks olnud. Või esimest vaatust lühendada/ümber või kokku kirjutada.

Kokkuvõttes: Neli väikese miinusega.