Mis: “Tapatöö jumal“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festival Draama 2009, Sadamateatris

Kes: Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma. Lavastas Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus.

Olin sel hetkel juba kerges mõrumaigulises meeleolus, sest kuskil kuklas tiksus pidev teadmine – minul ja teatril ei lähe hetkel hästi – seega, olin skeptiline.

Tükk töötas aga hästi. Seda hoidsid ülal just näitlejatööd, mingid nüansid neis karakterites ja dialoog. Ka tegelaste omavaheline suhtlus, nende probleemide ja erinevate nii-öelda “poolte” tekkimine (esiti abieelupaarid, siis mehed vs naised, siis üksikindiviidid, jälle abikaasad ja nii edasi). Kuigi taas oli probleeme (vähemalt minul) kerge venivuse ja tempoga, ei tüdinenud ma eriti. Lugu ise tekitas minus endaski mingeid assotsiatsioone, kuigi pereelus olen kursis vaid selle lapse rolliga, mitte abielu salakäikude- ja tegemistega. Igatahes oli üks huvitav pilguheit.

3+/4

Mis: “Võrumaa rituaalid“
Kus: TÜ VKA Mustas Saalis
Millal: 16. aprill 2008

Kes: Maive Käos, Agu Trolla, Tarmo Tagamets, Mart Parind. Lavastas Tarmo Tagamets, kunstnik Tuuli Tubin.

Võru teatrit on alati hea vaatama minna. Nad teevad seda asja kohe säherduse mõnusa knihvtiga, et… Näiteks “Kuukoeri” pean siiamaani üheks mõnusamaks ja kosutavamaks lavastuseks üldse!

Seekord tulid nad Viljandisse, suured käpikud peas ning seatapu/samakavalmistamise plaanid välja mõeldud. Kõrvu tuli jälle võru keelest arusaamiseks pisut teritada ja mõistust pidevalt täpne hoida, et mõista, mis toimub. Ega me muu rahvas ju täpselt tea, mis seal Eestimaa lõunasoppides tehakse. Vat nüüd sai ühe pildi kätte. Vähemalt Tagametsa oma. Ja oli huvitav. Seanülgimise stseen oli vaat et parim. Muiata ja omaette naeru pugistada ka. Monoloogidest tõusis minu jaoks enim esile Parindi ettekantu.

4/5.

Mis: “Kits viiuli ja õngega”
Kus: teatris Endla
Millal: 21. oktoober 2007

Kes: Aleksander Eelmaa, Tõnu Oja, Rita Raave, Markus Luik. Lavastasid Aarne Üksküla ja Raimo Pass.

Vot nii. Olen lõpuks näinud kõiki kolme: Konradit, Põrgut ja nüüd Kitse.

Siiski on jäänud kõige lemmikumaks “Külmetava kunstniku portree” selles kõige esimeses korras (Draama 2005, Vanemuise väike saal). Aga see selleks.

Ka “Kits” oli hää. Omamoodi. Vaiksem, kraadi võrra kaugem (ausalt öelda ei tea eesti kunstist suurt midagi, vaid niipalju, kui ise miskit etenduste jaoks juurde sirvinud ja üldist eesti kultuurilugu lugenud).

Raaami lavastustes on alati väga head lavakujundused. Seegi kord.

Ja alati on väga head näitlejad. Nagu seegi kord.

Püsima jäi see, et Tõnu Oja on ikka… On ikka… No on ikka näitleja! Näitleja. Paganas. Oma eksistentsi alustas ta minu jaoks teleekraanilt Pätu isana. Noh, ja sealt siis riburadapidi edasi (ei mäletagi, mida temaga olen näinud). “Teener” oli omaette kiiks, kahju, et seda ei jõudnud lõpuni näha (I vaatus). Vat, aga siin ta meeldis mulle väga-väga. Rohkemgi, kui Eelmaa, kes muidu mu lemmikuid on.

Ja pikalt jäi mu mällu püsima viimane pilt – valgus Elmar Kitse maalil, suurel mustal laval.  Sealt jooksid mul niidid edasi, teistesse lugudesse. Aga see pole enam oluline.

4-/5

Mis: “Hing?” ja “Pilvealused kuukoerad” (Võru Teatriateljee)
Kus: DRAAMA 2007 raames Treffneri hoovis
Millal: 7. september 2007

Kes 1: Agu Trolla, Helen Solovjev ja Hilaro koor, lavastas Tarmo Tagamets.

Kes 2: Lauli Otsar, Agu Trolla või Tarmo Tagamets, Eleri Jürisaar, Peeter Pai ja Andres Jukk. Lavastas Tarmo Tagamets
Omamoodi. Igati hää. Väga emotsionaalne. Vähemalt mulle. Üdini hingeminev. Armas, ettekujutuslik, unelm või reaalsus. Minu jaoks päriselt. Väga.

Hing – 5-/5
Kuukoerad – 5+/5