Puuduvad lülid Teisipäev, okt 9 2007 

Tallinna teater and aplaus and arvamus and draama 2007 , H. 1:11 p.l.

Ikka veel on kirjutamata kaks viimati nähtud tükki – “Erki ja Tiina” ning “Hirvekütt”.

Mul pole hetkel lihtsalt tuju. Aga põhimõtteliselt, et saaks tehtud…

9. september 2007, Tartu, “Erki ja Tiina” (von krahl) – etenduse lõppedes tõusin püsti ja aplodeerisin kõvasti. Meeldis väga. Nii oma lihtsuses kui pisut jaburuses. Nende tee ja armastus, kooselu. Ilus. Praegu aga ei suuda ma konkreetselt midagi sest lavastusest meenutada. Hää küll. Seega – kokku 4-/5.

21. september, 2007, Tallinn, “Hirvekütt” (no99) – millegipärast arvasin, et tegu on Cooperi romaaniga “Hirvekütt”. Aga tegelikult hoopis see. Hää küll. Meeldis kujundus (saepuruliivakast), meeldisid osad stseenid (vene rulett, hirvejaht, …), aga üldiselt – natuke puudutas, mitte palju (teostuselt on ikka sama, hää no-tase). 3+/5

 

Kuumad tunded isamaa vastu Neljapäev, sept 20 2007 

Tallinna teater and aplaus and draama 2007 H. 4:36 p.l.

Mis: “ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni” (Teater NO99)
Kus: DRAAMA 2007 raames Sadamateatris
Millal: 7. septembril 2007

Kes: Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Elina Reinold (külalisena), Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Kristjan Sarv, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk. Lavastas (nagu ikka) Tiit Ojassoo, kunstnik (nagu ikka) Ene-Liis Semper

Pärast Võru “Kuukoeri” tormasin hingetuna Sadamateatri uksest sisse ning pääsesin viimaste seas tribüüninukale istuma. Et näha (järgmisel päeval) “Kooskõlalisim koosluse” ja “Suure auhinna” saanud etendust. Või etüüde. Lugu Eestimaa hävimisest.

Nojah.

Ma olen igati nõus tolle kooskõlaisema kooslusega. NOl on see olemas, st trupil. Mulle siiski meeldib selline stiil (vt Nafta, seesama GEP).

Puudutas küll. Kurat, tegemist on ju selle paigaga, kus ma sündisin, elan ja tõenäoliselt ka suren. Aga midagi jäi puudu.

Hää küll, nad olid vahva ja kõik. Laulsid ja tegid pulli ja olid ahastuses ja seksisid ja ja ja… Jah, ma aplodeerisin pärast püstijalu, nagu kõik ülejäänudki. Siiski, ometi, miskit jäi nappima.

Aateliselt puhtaid mõtteid peab keegi ikka välja andma. Vahet pole, mis on tegelikkus, vahet pole, et see ei toimi, on ebaloogiline ja mõttetu. Raputajaid on vaja. Mõjub. Kahjuks need, kellele see mingil määral adresseeritud on, seda vaatama ei lähe.

Parim stseen mo meelest oli ‘Erutunud rahvastikuteadlane’ ja ‘I maa tuleb täitsa lastega’.

3+/5

 

Nad elavad viis kilomeetrit raudteejaamast Neljapäev, sept 13 2007 

draama 2007 and muude kohtade teater and seisvad ovatsioonid H. 11:43 e.l.

Mis: “Hing?” ja “Pilvealused kuukoerad” (Võru Teatriateljee)
Kus: DRAAMA 2007 raames Treffneri hoovis
Millal: 7. september 2007

Kes 1: Agu Trolla, Helen Solovjev ja Hilaro koor, lavastas Tarmo Tagamets.

Kes 2: Lauli Otsar, Agu Trolla või Tarmo Tagamets, Eleri Jürisaar, Peeter Pai ja Andres Jukk. Lavastas Tarmo Tagamets
Omamoodi. Igati hää. Väga emotsionaalne. Vähemalt mulle. Üdini hingeminev. Armas, ettekujutuslik, unelm või reaalsus. Minu jaoks päriselt. Väga.

Hing – 5-/5
Kuukoerad – 5+/5

 

Kividest ja glämmist Neljapäev, sept 13 2007 

Tallinna teater and arvamus and draama 2007 H. 11:38 e.l.

Mis: “Kivid sinu taskutes” (Tallinna Linnateater)
Millal: 7. september
Kus: DRAAMA 2007 raames Athena keskuses

Kes: Indrek Ojari, Argo Aadli. Lavastas Jaanus Rohumaa

Lihtne elu? Iirimaa? Eesti? Maailm? Hollywood? Glamuur? Enesetapp? …

“Kivid…” lahkab sellist teemat, millest niivõrd palju räägitud – filmimaailm, Hollywood, kuulsus ja sära, ‘tavalised’ inimesed ning ’staarid’. Kõike seda improvisatsiooni põhjal. Või peaaegu. Mul kerkib aeg-ajalt üles küsimus, kui palju on improvisatsiooni nime kandvates lavastustes (!?) improt, päriselt. Sest tahes-tahtmata, kui tükki mängitakse mitmeid kordi kuus, asjad-stseenid-laused korduvad. Tähendab, muidugi on ees tekst ning pisi-improt on ikka, aga näiteks “Impro 3″ – kahel korral nähtud, aastase vahega: üldiselt oli kõik ju sama. Aga vist ei saagi nõuda täielikult uusi lahendusi. Kui juba üks stseen mõjub, milleks seda muuta? See selleks…

“Kivides” oli stseene, mis mõjusid. See hetk, kui taipad, miks tükil selline üsna kummaline pealkiri (kui ometi räägib tükk filmimaailmast, siis miks kivid ja taskutes). Ja mõned hetked, kui tabad enda jaoks alatoone. Stseenid, mis on lihtsalt koomilised. Neid oli, ent mitte väga palju, nii et ütleks: see on see see see, väga väga hea. Ma tean, et Argo ja Indrek ON head, lausa suurepärased, aga sel korral, selles ajahetkes olid nad tavalised, keskmised… Kuigi ei eita, et nanosekundilised ümberkehastumised halvad oleksid olnud.

Tükk pani natukeseks mõtlema, kuigi tõuke andis hoopis vaheajal kavast loetud Ilmar Raagi Hollywoodi-tutvustus.

Kokkuvõtvalt: 4-/5

SiaQEIEPbT