Mis: Draamateatri “Vombat”
Kus: Pärnu teatris Endla
Millal: 17. september 2009

Kes: Jaan Rekkor, Viire Valdma, Uku Uusberg, Ita Ever, Kaie Mihkelson, Tõnu Oja, Guido Kangur, Raimo Pass. Lavastas Merle Karusoo, kujundas Pille Jänes, musa Tauno Makke.

Kihistasin päris kõvasti üle saali naerda, kuid mitte üleüldise praevorsti-meenutuse tõttu. Meeldis Uku Uusbergi poja roll, kes Inglismaal õppimas ning ühtlasi ka suur Tolkieni-fänn. LARPi ja Keskmaa lükked olid nii kihvtid ja omased

Sõnaga – oli päris lustakas tükk, mõnusate karakterite ja natuke pöörase looga ühest eesti perest, ehk isegi laiemalt ja üleüldisemalt eestlastest. Meeldisid väga Guido Kanguri ja Kaie Mihkelsoni karakterid! Noh, ja Kivirähu tekst on üldse selline… et kas meeldib või mitte. Mulle on alati meeldinud!

Lavakujundus väga ei meeldinud, aga meeldis suure kella seinale projitseerimine!

3+/5

Samal teemal: Danzumees, Postimees

Mis: “Üks joodik sõitis rongiga”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Genialistide Klubis

Kes: Erik Ruus, Volli Käro, Anneli Rahkema, Silja Miks, Heigo Teder ja Indrek Apinis, lavastas Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik.

See tükk oli (kui teistega võrrelda) üks pikimaid just tempo mõttes. Mõnikord lihtsalt ei taha vaadata nii paganama masendavat, mis kõige täiega näkku virutab ja tuletab meelde mingeid ebameeldivaid seikasid omaenda elust ja teiste elust ja… Eriti kohe pärast sellist helget (visuaalselt) tükki nagu “Vahepeatus” (mis ometigi niisamuti hiljem tolle va masendusega seoseid lõi). Samas ta (see tükk, teater) urgitses. Ja las urgitseda pealegi!

Mulle meeldis väga konkreetne mänguplats. Inglite nii kumav-kahvatud näod emotsioonide ja grimassidega. Etüüdilaadsed stseenid. Muusikaline kujundus (kuigi lõpuloo algustaktid olid esimese reaktsioonina niivõrd valed, et suutis midagi ses tükis ära rikkuda, kuigi tegelikult läks ikkagi õigesti). Ja mingid liinid, mis pärast peas hakkasid jooksma koos küsimustega mis siis sai ja millest ma nüüd teatrit nägin ja kuhu ta jõudis ja miks just sinna ja… Siiski, siiski oli ikka kohutaval kombel veniv.

3+/5

Mis: “Lõputu kohvijoomine“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Vanemuise väikeses majas

Kes: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Lavastas Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko.

Kolmetunnine etendus võib paljudele tunduda lõputuna, kuid selle tüki puhul olin üsna rahul tempoga, millega etendust edasi viidi. Asjaolu, et sündmused jooksid varasemasse aega, tõi ainult plusspunkte ja tekitasidki nii mõnegi huvitava seose. Püüdsin ajaloohuvilisena laval toimuvat kokku viia aastaarvude ja sündmustega maailmas ning oma isiklikus suguvõsas (asjaolu, mida viimasel ajal tihti teen, st mõtlen, kes minu lähisugulastest tol ajal elas ja kui vana oli. Hämmastav, kuivõrd palju saab niiviisi kõike nii väga puudutavaks muuta!) ning ka seetõttu ei olnud tegemist väga pika, vaid üsna mõnusalt tiksuva etendusega.

Mulle meeldib väga, kui lava on täis. See tähendab, kui ta on stiililiselt täis nii kujundust, tegelasi ja (aja)lugu. Dekoratsioonide, kostüümide, taustkarakterite ning valgusega (!!) loodi väga mõnus miljöö, mis töötas sajaprotsendiliselt.

Veel meeldisid mulle lindilt tulnud monoloogijupid… Teplenkovi karakter ja Rekkori mäng… Tõnu Oja meeldib mulle vist küll igas tükis iga karakterina… Loo, inimeste ja aja väljakoorumine… Aga kokkuvõttes oli tegemist siiski mitte just väga suuri emotsioone sünnitanud tükiga, seega Harju keskmine.

3+/5

Mis: “Tapatöö jumal“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festival Draama 2009, Sadamateatris

Kes: Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma. Lavastas Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus.

Olin sel hetkel juba kerges mõrumaigulises meeleolus, sest kuskil kuklas tiksus pidev teadmine – minul ja teatril ei lähe hetkel hästi – seega, olin skeptiline.

Tükk töötas aga hästi. Seda hoidsid ülal just näitlejatööd, mingid nüansid neis karakterites ja dialoog. Ka tegelaste omavaheline suhtlus, nende probleemide ja erinevate nii-öelda “poolte” tekkimine (esiti abieelupaarid, siis mehed vs naised, siis üksikindiviidid, jälle abikaasad ja nii edasi). Kuigi taas oli probleeme (vähemalt minul) kerge venivuse ja tempoga, ei tüdinenud ma eriti. Lugu ise tekitas minus endaski mingeid assotsiatsioone, kuigi pereelus olen kursis vaid selle lapse rolliga, mitte abielu salakäikude- ja tegemistega. Igatahes oli üks huvitav pilguheit.

3+/4