Draama 2009: “Üks joodik sõitis rongiga” Teisipäev, sept 22 2009 

Rakvere teater and arvamus and draama 2009 H. 11:34 p.l.

Mis: “Üks joodik sõitis rongiga”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Genialistide Klubis

Kes: Erik Ruus, Volli Käro, Anneli Rahkema, Silja Miks, Heigo Teder ja Indrek Apinis, lavastas Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik.

See tükk oli (kui teistega võrrelda) üks pikimaid just tempo mõttes. Mõnikord lihtsalt ei taha vaadata nii paganama masendavat, mis kõige täiega näkku virutab ja tuletab meelde mingeid ebameeldivaid seikasid omaenda elust ja teiste elust ja… Eriti kohe pärast sellist helget (visuaalselt) tükki nagu “Vahepeatus” (mis ometigi niisamuti hiljem tolle va masendusega seoseid lõi). Samas ta (see tükk, teater) urgitses. Ja las urgitseda pealegi!

Mulle meeldis väga konkreetne mänguplats. Inglite nii kumav-kahvatud näod emotsioonide ja grimassidega. Etüüdilaadsed stseenid. Muusikaline kujundus (kuigi lõpuloo algustaktid olid esimese reaktsioonina niivõrd valed, et suutis midagi ses tükis ära rikkuda, kuigi tegelikult läks ikkagi õigesti). Ja mingid liinid, mis pärast peas hakkasid jooksma koos küsimustega mis siis sai ja millest ma nüüd teatrit nägin ja kuhu ta jõudis ja miks just sinna ja… Siiski, siiski oli ikka kohutaval kombel veniv.

3+/5

 

Draama 2009: “Lõputu kohvijoomine” Teisipäev, sept 22 2009 

Tallinna teater and arvamus and draama 2009 H. 11:17 p.l.

Mis: “Lõputu kohvijoomine“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Vanemuise väikeses majas

Kes: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Lavastas Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko.

Kolmetunnine etendus võib paljudele tunduda lõputuna, kuid selle tüki puhul olin üsna rahul tempoga, millega etendust edasi viidi. Asjaolu, et sündmused jooksid varasemasse aega, tõi ainult plusspunkte ja tekitasidki nii mõnegi huvitava seose. Püüdsin ajaloohuvilisena laval toimuvat kokku viia aastaarvude ja sündmustega maailmas ning oma isiklikus suguvõsas (asjaolu, mida viimasel ajal tihti teen, st mõtlen, kes minu lähisugulastest tol ajal elas ja kui vana oli. Hämmastav, kuivõrd palju saab niiviisi kõike nii väga puudutavaks muuta!) ning ka seetõttu ei olnud tegemist väga pika, vaid üsna mõnusalt tiksuva etendusega.

Mulle meeldib väga, kui lava on täis. See tähendab, kui ta on stiililiselt täis nii kujundust, tegelasi ja (aja)lugu. Dekoratsioonide, kostüümide, taustkarakterite ning valgusega (!!) loodi väga mõnus miljöö, mis töötas sajaprotsendiliselt.

Veel meeldisid mulle lindilt tulnud monoloogijupid… Teplenkovi karakter ja Rekkori mäng… Tõnu Oja meeldib mulle vist küll igas tükis iga karakterina… Loo, inimeste ja aja väljakoorumine… Aga kokkuvõttes oli tegemist siiski mitte just väga suuri emotsioone sünnitanud tükiga, seega Harju keskmine.

3+/5

 

Draama 2009: “Tapatöö jumal” Teisipäev, sept 22 2009 

arvamus and draama 2009 and muude kohtade teater H. 11:05 p.l.

Mis: “Tapatöö jumal“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festival Draama 2009, Sadamateatris

Kes: Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk ja Jüri Aarma. Lavastas Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus.

Olin sel hetkel juba kerges mõrumaigulises meeleolus, sest kuskil kuklas tiksus pidev teadmine – minul ja teatril ei lähe hetkel hästi – seega, olin skeptiline.

Tükk töötas aga hästi. Seda hoidsid ülal just näitlejatööd, mingid nüansid neis karakterites ja dialoog. Ka tegelaste omavaheline suhtlus, nende probleemide ja erinevate nii-öelda “poolte” tekkimine (esiti abieelupaarid, siis mehed vs naised, siis üksikindiviidid, jälle abikaasad ja nii edasi). Kuigi taas oli probleeme (vähemalt minul) kerge venivuse ja tempoga, ei tüdinenud ma eriti. Lugu ise tekitas minus endaski mingeid assotsiatsioone, kuigi pereelus olen kursis vaid selle lapse rolliga, mitte abielu salakäikude- ja tegemistega. Igatahes oli üks huvitav pilguheit.

3+/4

 

Ihkama? Ihkan teatrit? Teisipäev, sept 22 2009 

arvamus and tulevik and üldine jutt H. 10:49 p.l.

Ma mõtlesin pärast seda etendust (kommentaarid allpool, praegu jauran niisama teatrimõtteid) päris pikalt sõna ‘iha’ üle. Ja selle üle, mida  ja miks me (ma?) elus ihkame… Ja kas ihkamise ja vihkamise vahel on sama õhkõrn vahe kui geniaalsuse ning hullumeelsuse vahel. Veel mõtlesin selle üle, kuivõrd naljakal kombel ma olen väga pikalt, sellest sügisest juba seitse aastat, üsna pidevalt (Eesti) teatrit ihaldanud ja selle viimase aasta Eesti teatrit igatsenud. Ja nüüd siis terve septembrikuu jooksul tükkidest (hetkel 10) automaatselt etenduse ajal tõeliselt vaid ühest vaimustunud…

Mul oli nädal tagasi Linnateatrist tulles väga kurb olla, sest päris mitu head tükki oli nähtud, aga ma ise ei tundnud, et NOH NÜÜD siis olengi kodus ja see rõõm ja iha ja vajadus ja igatsus on täidetud. Ma olen kodus, teatris. Jah, isegi Linnateatri “Hecuba pärast” ei suutnud mus seda vaimustust tekitada. Et kui ühiskonnas on masu, siis mul kah. Mul on lausa teatritäpe. Ometi ei ole ma sel aastal üldse nii palju teatris käinud, et küllastumus tekiks ja samas ei ole välismaal ka midagi nii pahviks löövat näinud… Ja see teatritäpe seisneb ka selles, et ma ju NÄEN, et on hea (st ei ole igav), aga midagi on puudu ja seepärast jääbki miski kokku jooksmata (heas mõttes) ning mõtted ei liigu ja seisvaid ovatsioone ei ole ja…

Õnneks, minu suureks rõõmuks, pole kõik veel kadunud. Endla suutis mulle selle eelmisel nädalal ühe tükiga selgeks teha. Nii et kõik tulevad tükkide kommentaarid on natuke kallutatud, sest ma ise olin nii rahulolematu, sest teatritäpe kestab, aga selles tunnelis on üksikud valguslaigud, mis jätkuvalt panevad teatrisse ihkama, igatsema – ilma ju ei saa!

Mis: S. Kane “Crave”
Millal: 4. september 2009
Kus: von Krahl

Kes: mängisid Natali Lohk, Mari Pokinen, Tõnis Niinemets ja Bert Raudsep. Lavastas Marion Undusk, valguse tegi Kristjan Suits. Tegemist oli TÜ VKA 3. kursuse lavastajatööga.

Kuidagi sobilik tundus taasavada Eesti teatriilm briti näitekirjaniku looga. Kane’i lugesin ma põhjalikumalt just eelmisel sügisel, kui olin Šotimaale jõudnud ja ikka oli keeruline teda laval vaadata. Ma panin vahepeal jälle silmad kinni ja lasin tekstil lihtsalt läbi keha voolata.

Ma jäin selle tüki puhul üsna ebalevasse olekusse. Kuidagi kokkusurutud tunne ja ping-pongilik ja ma ei tea, kas see oli halb või hea. Ja samas ka klammerduv, haakuv…

Mulle meeldis valgusetöö ja meeldis, kuidas mehed mängisid. Ja ausalt, ma rohkem ei mäletagi…

3+/5

 

Järgmine lehekülg »