Enne :|, nüüd :) Esmaspäev, okt 19 2009

Mis: “Hecuba pärast”
Kus: Tallinna Linnateatri Taevalava
Millal: 14. september 2009

Kes: Mängisid Alo Kõrve, Veiko Tubin, Mart Toome, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Argo Aadli. Lavastas Priit Võigemast, dramatiseeris Maria Lee Liivak

Olin end selle tüki jaoks pikalt üles kütnud… või õigemini, üleskütmist polnud vajagi. Tegijate nimed ning lavastuse kirjeldus olid juba oma töö teinud. Lisada veel asjaolud, et viimasest Linnateatris käigust oli möödunud kuid ning eelnev Draama Tartus ei pakkunud erilisi kirgastumishetki. Niisiis olid ootused üsna kõrged.

Mõned tunnid hiljem lahkusin Laialt tänavalt kergelt öeldes pettunult. Just iseenda suhtes pettunult. Ma polnud rahul ja mingi asi näris mu sees nii kohutaval kombel, et helistasin emale ning kaebasin – ma ei suuda enam isegi Linnateatri ja oma lemmikute tegemisi nautida.

Asi polnud kindlasti selles, et “Hecuba” oleks olnud halb. Seda kindlasti mitte. Etenduse ajal nautisin nii mõndagi, omaette vaikselt pugistades, sest nalja sai ja kurb oli ka ning näitlejad kütsid elu eest. Ometi ei tõusnud ma koos teistega püsti, et seisvaid ovatsioone anda (!!minu puhul väga veider) – lihtsalt tundsin, et ma ei saanud sealt sel hetkel mitte midagi peale nägemise, et nad teevad ja hästi pealekauba ning kõik naudivad… peale minu.

Muidugi küsisid minu käest mitmed, kes teadsid, et olin “Hecubat” vaatamas käinud, kuidas meeldis. Rääkisin siis ääri-veeri oma “probleemist” ning seejärel ka kirjeldasin lavastuses toimunut. Pärast mõnda kirjeldust sain aga järsku aru, et olin stseene või lustakaid lausejupikesi tsiteerides üsna hasarti läinud – just niisamuti hasarti, kui olen mõnest etendusest nii nii sillas, et ei tea, mida või kuidas öelda. Mõtlesin, vaagisin ja avastasin, et TEGELIKULT meeldis mulle tükk väga. Et ma lihtsalt vajasin mingit aega seedimiseks. Soovitan seda tükki päris kindlasti ja plaanin ka ise uuesti minna, et täpsemalt sotti saada.

Tahan hetkel lihtsalt märkida meeldejäävad seigad, ehk hiljem, pärast teistkordset vaatamist täpsustan mõtteid:

Hamleti kordus-korduslavastus; muusikaline kujundus; MUPO stseen, Kõrve inisev hääl 1. stseenis; etteaimatav, ent siiski suurepärase teostusega lõpplahendus; vaikiv näiteseltskond intervjuul; prügikastistseenid; Ojari korvpallitreeneri stseenis; Võigemasti kontrolörihetked viimases stseenis

4/5

Leave a Response »

 

Draama 2009: “Vahepeatus” Teisipäev, sept 22 2009

Mis: “Vahepeatus”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Athena Keskuse pööningusaalis

Kes: Sandra Üksküla, Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve. Lavastas Uku Uusberg, kunstnik Artur Tšehhi.

See siin on ka üks hele laik ses festivalis. Juba lavakujunduselt puhas ja hea silmale vaadata. Mängult oli ka hea… Päriselt oli ka hea. Nauditav töö igati. Samas nagu tõesti üks vahetu vahelduseks peatuv tükk, sest pärast ei osanudki midagi üles märkida… Mõtteid said, aga aega, et mõelda, ei olnud. Mingeid eksistentsiaalseid mõttekesi ta liigutas ja poleks ma vaid pidanud edasi tormama, oleks võinud neil ju edasi joosta lasta.

Küll aga tean, et mulle nii nii nii väga meeldib näha laval Kõrvet, kes on nii armas just mängimise stiili poolest. Ja Ojaril on mõnusad detailid. Ja siis veel pean mainima Aadli käsi – selle hüüdega jäin ma pärast etendust natuke piinliku olukorda, aga mis ma tegelikult tahtsin öelda, oli see, et… ma jäin igal korral nii jäägitult ta käsi vaatama, sest need olid nii kuradi tundelised ja paljuütlevad ja kaunid, et sõnad jäid kurku kinni. No teate ju küll sellist tunnet, et NÜÜD näidati midagi väga, et täpselt ei tea, aga siiski tunned. Üksküla ma pole varem vist väga näinud, aga nägin siirust ja puhtust ja tundsin tema karakteri kaastundlikkusele/hardusele/rõõmule vägagi kaasa.

Pärast etendust oli täitsa hea tunne.

4/5

Leave a Response »

 

Draama 2009: “Mängurid” Teisipäev, sept 22 2009

Mis: “Mängurid”
Millal: 10. september
Kus: DRAAMA 2009, Vanemuise väikeses majas

Kes: Vahur Keller, Riho Rosberg, Andres Roosileht, Taavi Tõnisson, Anti Kobin, Toomas Kreen, Liivika Hanstin, Reet Loderaud, Ingrid Isotamm, Laura Nõlvak, Pavel Šnjagin, Jevgeni Moiseenko. Lavastas Jevgeni Ibragimov, kunstnik Pavel Hubicka, valgus Martin Janicek, Raoul Nagelman, muusika Tatjana Aljošina, Boris Kipnis, Arbo Maran.

Taas pean enne tüki kallale asumist rääkima sellest, missuguse tuju ja olemisega ma lõpuks teatrisse jõudsin. Jäin hiljaks ja Tartus sadas vihma. Mind lükati Vanemuise rõdule, kus täielikus kottpimeduses kadus suunataju ja arusaam sellest hetkest ning maailmast muutus. Nagu mingi kehaväline kogemus. Kui ma lõpuks mõistsin, et nüüd on teater ja seal on lava, kus Mängitakse, oli tükk hea veerandtunni juba püünel olnud.

“Mängurid” oli hea. Ma arvan, et see oli mu selle Draama üks mõnusamaid tükke, terviku ja visuaali mõttes. Väga vahvad eri suurustes nukud ja tasandid, üsna võõras tekst, lavastaja ja tegelikult ka näitlejad, sest Nukuteatriga olen vähem kursis. Tegelikult mind ei huvitanudki, kes millise nukuga mängib, sest puudus slepp. Ja pealegi, näitlejaid ma ju peaaegu ei näinudki. Olid nukud, kes elasid ja oli Mängujõudu ning huvitav lugu.

Võimalik, et lugu pisinatuke venis, kuid võrreldes üleüldise tendentsiga sel festivalil ei olnud hullu.

4/5.

Leave a Response »

 

(Taas)avastades laule Teisipäev, dets 30 2008

Mis: “Saja-aastane laps” (Endla)
Millal: 27. detsember 2008
Kus: Endla teatri suur saal

Kes: Märt Avandi, Jaanus Mehikas, Tambet Seling, Liis Laigna, Kaili Viidas, Kaili Närep. Lavastas ja kujundas Andres Noormets, muusikaline lavastaja Feliks Kütt, valgustas Karmen Tellisaar.

Jälle üks mõnusalt soe väikene lavastus, mis ei olegi otseselt jõuludega seotud (kunagi olid “Hiired pööningul” ja “Kaval-Ants ja Vanapagan kah paar aastat tagasi). Esiteks oli muhe ja kodune (Viljandine) lavakujundus. Olid vahvad hääled ja laulud olid tuttavad, nii-nii tuttavad. Meeldis, et nad olid nemad ise, aga natuke lapsed ka. Ja et näitas nende endi lapsepõlvepilte ja jutustati lugusid omaenda kodukohtadest (Pärnu omad olid ju täitsa tuttavad ikka)! Ja et lapsed olid ka üsna tasa.

5/5

Leave a Response »