Mis: “Paanika”
Kus: Vanemuise teatri Sadamateatris
Millal: 22.10.2011

Kes: Raivo E. Tamm (külalisena), Riho Kütsar, Ain Mäeots. Lavastas Taago Tubin, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskujundus Jaanus Moor.

Läksin teatrisse suurest vajadusest – sest polnud enam tükk aega käinud ja hirmsasti tahtsin midagi näha. Vanemuine pakkus selleks õhtuks just seda tükki – niisiis mis muud, kui et Sadamateatrisse.

Tükk kõneleb meestest (aga sel juhul ka loomulikult naistest), nende elust ja tunnetest. Tükk oli pisut igav. Teemakäsitlus ei pakkunud mulle erilist pinget, niisamuti ka näitlejatööd. Lavakujundus oli enam-vähem, valguskujundus meeldis rohkem. Ja muusikaline kujundus. Kaks kõige paremat asja ses lavastuses.

Olen tähele pannud, et tükid, mis on soome autorite poolt kirjutatud ja mõnel viimasel aastal meie lavadele toodud, on mulle kas ebahuvitavad või natuke jõledadki. Samas soome filmid mulle meeldivad. Meeldiskid ka need paar soome lavastust, mida Jyväskyläs nägin…

Esimene vaatus oli maru veniv ja lahti rullus lugu, mis tundus kuratlikult tuttav. Et kellelgi on probleem ja tal on häda ja sõbrad tulevad ja püüavad aidata, omal moel, mõlemad täiesti erinevad. Teine vaatus oli pisut hoogsam ja, nagu ikka, ilmusid välja ka vürtsikamad vahepalad ja detailid, mis, paraku, nii palju ikka ei erutanud. Millegipärast jäi kummastav tunne, et täielik vabanemine toimus tegelasel siis, kui ta end alasti kiskus. Miskipärast ma sellesse ei usu. Jah, okei, teatris on enese paljastus sümbolina ehk tõesti enesepaljastus ja piiride ületamine ja enese lahti kiskumine… aga päriselt ellu see ikka üle ei kandu.

Muidu tuletas nii lavastuse pealkiri kui ka kohatised sisseprahvatused etenduses meelde seltskonnamängu “Psühholoog”, kus märgusõna ‘paanika’ tähendab osadele osalejatele lõbu ja teistele suurt segadust. Nii tundsin ennastki, olles rohkem selles segaduse pooles.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õhtu päris tühja ei läinud, aga midagi erilist ka sealt välja ei koukinud.