Mis: “Lõputu kohvijoomine“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Vanemuise väikeses majas
Kes: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Lavastas Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko.
Kolmetunnine etendus võib paljudele tunduda lõputuna, kuid selle tüki puhul olin üsna rahul tempoga, millega etendust edasi viidi. Asjaolu, et sündmused jooksid varasemasse aega, tõi ainult plusspunkte ja tekitasidki nii mõnegi huvitava seose. Püüdsin ajaloohuvilisena laval toimuvat kokku viia aastaarvude ja sündmustega maailmas ning oma isiklikus suguvõsas (asjaolu, mida viimasel ajal tihti teen, st mõtlen, kes minu lähisugulastest tol ajal elas ja kui vana oli. Hämmastav, kuivõrd palju saab niiviisi kõike nii väga puudutavaks muuta!) ning ka seetõttu ei olnud tegemist väga pika, vaid üsna mõnusalt tiksuva etendusega.
Mulle meeldib väga, kui lava on täis. See tähendab, kui ta on stiililiselt täis nii kujundust, tegelasi ja (aja)lugu. Dekoratsioonide, kostüümide, taustkarakterite ning valgusega (!!) loodi väga mõnus miljöö, mis töötas sajaprotsendiliselt.
Veel meeldisid mulle lindilt tulnud monoloogijupid… Teplenkovi karakter ja Rekkori mäng… Tõnu Oja meeldib mulle vist küll igas tükis iga karakterina… Loo, inimeste ja aja väljakoorumine… Aga kokkuvõttes oli tegemist siiski mitte just väga suuri emotsioone sünnitanud tükiga, seega Harju keskmine.
3+/5
