Mis: “Kunst”
Kus: Ugala teatri väikeses saalis
Millal: 12. märtsil 2008

Kes: Leila Säälik, Liina Olmaru, Luule Komissarov. Lavastas Robert Annus (lavaka 23. lennu diplomand), kunstnik Mihkel Ehala, kostüümid Liisa Soolepp, muusikaline kujundus Peeter Konovalov, Robert Annus.

Mitu värvi on valges? Kui palju on varje pimeduse ning valguse vahel, musta ja valge piirimail? Mitu sõpra sul on? Kuidas sa tead, et nad sõbrad on? Miks on kunsti vaja ja miks on sõpra vaja? Miks?

Lihtsuses peitub võlu ja peitub ka intriig. Emotsioonid ja ütlemata jätmised kistakse välja. Ükshaaval. Verd pritsib. Ka kunsti pärast kakeldakse. Just kunsti pärast! Sest selles on mõnikord rohkem kui tuhat sõna, seal on terve elu.

Sõpruse omapärane olemus – jäin sellele nüüd oma kodu vaikuses mõtlema. Hetkel, mil ühtegi sõpra pole ligiduses. Kui palju me tegelikult endast anname, oma elust osa saada lubame, kui oleme kellegi sõbraks võtnud… Või sõbraks saanud. Kui palju ometi! Ja siiski on meis hetkel, sõprusehetkes nõnda palju kiivust, mängu, võltsi, et… Kerge klišeemaigulise tera ütlen nüüd: sõber on see, kes on sul olemas ka siis, kui avaldad kogu tõe; kui sa tema peale karjud või tema pärast nutad.

Ja nii ongi.

—

Lavastus oli mõnus, ääretult soe ja minimalistlikult edasi antud. Lihtsuses peitub võlu. Meeldisid väga mitu lavastuslikku stseenilahendust (üleminek kunstisaali, pooljutustades-kommenteerides dialoogi andmist), muusikaline kujundus, kostüümid (andes täpselt edasi iga karakteri omadusi!), lavakujundus. Näitlejate hetked. Oli hea vaadata Komissarovi teistsugust rolli. No temas kohe oli midagi erinevat ja erisugust. Sääliku pisut närviline, vahetu suhtumine ja Olmaru pidev pinge. Oo, ja need pisarad ning hetkekaotamine… Tekkis tunne, et aeg seisab.

Jah, hea oli. Ootamatu värske tuulepuhang. Kõik on hästi. Kunst on ka alles.

5/5.