Mis: “Võikõllane üü”
Kus: Pärnu teatris “Endla”
Millal: 17. veebruar 2007

Kes: Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Lauri Kink, Helle Kuningas, Lii Tedre
Lavastas Enn Keerd, kunstnikutöö tegi Silver Vahtre, muusika pani paika Renate Valme (külalisena), valgustas Margus Vaigur ja kogu loo on kirjutanud Jaan Kruusvall.

Endla teater on oma viimaste tükkidega mind tõsiselt üllatunud. Endla on mulle alati olnud koduteater ja ikka ühtviisi armas, aga tihti lavastused pole alati parimad. Viimasel ajal aga…

Ühesõnaga – “Võikõllane üü” pani mind niivõrd sisemiselt värisema, nagu seda tegi Trassi “Põrgupõhja uus Vanapagan”. Ma ei taha ega hakkagi neid kaht tükki omavahel võrdlema. Lihtsalt… “Üü” oli See. Minu jaoks oli eilsel õhtul kõik täpselt paigas – muusika, lavakujundus, lavastus, näitlejate mäng, see lugu. Kuidagi ootamatult põrutas ja positiivselt šokeeris.

Üle pika aja ei tahtnud ma, et esimene vaatus lõpeks. Tavaliselt on ikka nii, et esimene pool käib ja käib, aga jooksma ei hakka. Ma ootan vaheaega. “Üü” puhul rabas vaheaeg mind nii ootamatult (kuigi süžeekäikude poolest katkes just sobivas kohas, eks ole), ma oleksin edasi istunud ja vaadanud. Tempo oli niivõrd hea, kogu lavastuse vältel.

Muusika, lavakujundus ja lavastuse keel:
Kõigepealt Kruusvalli tekstist – tihti on ettekantavad sõnad pisut puised (mitte näitlejate mängu tõttu), vaid pigem ettekirjutise nurgelisuse pärast. Kruusvalli dialooge on hea kuulata (mul oli see esimene kokkupuude antud autori teosega). Väga õigesse auku läks too samanimeline lõuna-eesti murdes luuletus. Igal sõnal oli kaal ja tonaalsus ja… noh…
Muusika lihtsalt oli niivõrd hingeline ja päris-päris see, mida ma väga ootasin – ei tülitanud, täitis stseenivahetusi ja andis meeleolu.
Esimese asjana, mida teatrikülastaja saali astudes laval näeb, on lavakujundus. Mulle annab see alati mingisuguse ettekujutuse tükist. Mõnikord läheb täppi, teine kord mitte. Seekord oli Silver Vahtre kujundus ääretult ilus. Täpselt paras ja mitmekülgne ja samas ääretult lihtne. Täitis kogu ruumi ning õhku oli ka. Oma ootused (ehk lootuse heast lavastusest) täitis samuti. Džast täiuslik.

Kõik neli näitlejat (tegelikult on neid viis, aga Lii Tedrel on väga väike roll teise vaatuse lõpus, nii et…) tegid oma tööd väga hästi. Kõik sobisid oma osadesse suurepäraselt. Indrek Taalmaa peaosas, Carmen Mikiver tõrksa naisena, Helle Kuningas vana emana ja Lauri Kink keevalise poisina/joodikuna. Enim jäi südamesse Mikiveri-Kuningase-Taalmaa surmastseen. Mikiveri-Kuningase viimased omavahelised sõnad, Mikiveri eriti veenev ja siiras lein ning Taalmaa rahulik poollohutav-poolasjalik lohutus. Nii õige ja täpne. Minu jaoks täiuslik. Teine hetk aga etenduse päris lõpus: kõige viimane stseen Mikiveri-Taalmaaga. Hillitsetult kaunis. Lõpp oli üldse helge, ma arvasin-ennustasin millegipärast dramaatilisemat varianti.

Antud kirjatükk läheb õige pea ümberkirjutamisele, mul oli kogu see asi vaja praegu välja öelda. Aga punktid ning arvamus ei muutu, nii et…
5/5.
Samal teemal: Pärnu Postimees, Pärnu Postimees 2