Sügisesele OmaDraama festivalile jõudsin ma ainult üheks õhtuks. Ometi sai ka sellest mõnest tunnist nii palju, et tekkis hea tunne. Just nii, nagu pidi – teatri tunne. Kuigi ma käisin ainult ühel ettevõtmisel ja seegi polnud nagu päris teater. Või oli?
Mis: Esimene lugemine “Meie isa, kes sa oled…”
Kus: Lutsu teatrimajas
Millal: OmaDraama festivali raames 8. septembril
Kes: Hannes Kaljujärv, Leino Rei, Tanel Joonas, Marika Aidla (lugejad), Margus Kasterpalu (juhendaja), Mart Kivastik (kirjutaja).
See jättis hinge sellise sooja tunde, et ma olen midagi näinud, mis mulle midagi tähendab. Sellist tükki on vaja.
Olin esimest korda “Esimese lugemise” kui sellise ürituse valmimise juures. Põnev oli, ei teadnud, mida oodata. Sain teatrit. Ma ei tea, kas kõikidega on nii, aga mul ei olnudki vaja lavakujundust vaja. Ega liikumist ega muusikalist kujundust ega kostüüme. Mulle piisas, kui nad istusid ja lugesid seda teksti. Võib-olla oli see ka teksti “süü”. Igatahes kujutasin ma endale päris hästi, mismoodi see kõik võiks nii-öelda päriselt välja näha.
Jah, ja siis see Hannes Kaljujärv. Lihtsalt ei saa üle ega ümber: kuigi “Esimesel lugemisel” ei pea ju näitlema, ta teeb seda ikka. Ja kuradi hästi. Intonatsioon, grimassid – kõik on paigas. Ja ma võisin panna silmad kinni ja seda kõike nähaja sellest oli hea meel ja pisarad tõusid kurku. Sest mulle meeldis. Ja see ongi kõige olulisem.
Vot, ja sellest ainsast “tükist” sain mina oma Festivaliemotsiooni. Ainult, et järgmisel aastal kavatsen ma seda veel rohkem saada 
