“Lõõmav pimedus” (Ugala) Pärnu teatris. Lavastaja Tammearu.

See oli päris hea. Mitte väga hea, vaid… normaalne :) Selline õigem draamatükk. Olgugi, et praegusel ajal on mittenägijate olukord palju parem. Ometi pani see mõtted liikuma… ma ei tea, ma vist kaldun siiski Carlose poolele. Mitte tema pärast, vaid tema vaadete tõttu. Tema lause, et pimedate ja nägijate maailm on üks ja see sama, on tõsi! Nende mõlemate elu on täisväärtuslik, mina usun seda. Kuigi ma pole kogenud pimedust selle sõna täielikus tähenduses… arvan ma, et kui inimesed rohkem nii usuksid, oleks maailm parem kah! (Oi, maailmamuutja :P ). Aga ma arvan, et me ei peaks tõmbama joont ainult nägijate ja pimedate vahele, vaid mõtlema laiemalt.

Etendus jutustas meile loo pimedusest ja valgusest, mida võib määratleda kui kogu maailma. Üldistada seda, laiendada selle piire. Aga näitlejate tööd olid normaalsed. Ei midagi meeliülendavat, kuigi mulle meeldis, et lõpuks nägin Priitu draamarollis. Ülejäänud on olnud sellised… üheülbalisemad…

Noh, mida ma näinud olen. Buratino – noh, see on ju Buratino… Vikont de Bragelonne (Musketärid 20 aastat hiljem) – mmm… ähmaselt mäletan, see oli siis, kui nad lavakas õppisid. Ahas (Nimed) – ehm… no noor ullike, eks ole, ülipatriootlik. Antti (Niskamäe) – draamaetendus, aga… Gerry Durell (Minu pere) – lasteetendus, 10-aastane poiss, mis muud. Mees, Peremees, Põis (Koturnid) – JUMMEL!!! Toomas Nipernaadi (Nipu) – vabaõhk, südametepurustaja, teate ju küll… Salapolitseinik Fax (80 päevaga) – lastekas taas, muhe. Christopher (Täna öösel) – jälle ullike. Danny Zuko (Grease) – selle kohta ütleb kõik lause: Yo, kutid, kuidas ripub? :) Jim Hawkins (Aarete saar) – vapper, julge mees, mitte väga oluliselt midagi ütlev. Tõnisson (Suvi) – mõnuga asi, huvitav karakter. Carlos (Lõõmav pimedus) – nunohh… Minu meelest oli tema mäng kuidagi sügavam… ei mitte just seda, aga… küpsem. Kuidagi teisem igatahes, kui varem. Võimalik, et tuleneb rollist, võib-olla milleski muus… Igatahes see oli hea ja tore, muidu on kogu aeg tunda mõnda teist rolli/lahendust/tema enda mingit ‘konksu’ läbi kumamas, mis kohati häirib, mõni kord aga annab just huvitava maigu juurde.

Aga noh, mis kriitik mina olen, see kõik on vaid minu isiklik arvamus, mis ei pea kellelegi korda minema.

Tjah. “Tähed heidavad meile valgust” 

Kirjutatud 12. oktoobril 2005