Sellised asjad ajavad nii nutma, hambaid kiristama kui ka kirjutama.Jah, muidugi, nõme teatripublik pole ammu enam uudis, kuid siiski… Pea igal korral etendust jälgides olen kohanud mingeid kretiine, kes ei suuda vait olla. Ja ma käin päris tihti teatris. Viimati oli Endla “Sõbrapäev”. Olgu, tegemist noorteetendusega, käsitletavad teemad olid arvatavasti nendele noortele poistele (12-13) veel liiga küpsed või miskit… Kihistamine mõne “naljakana” tunduva teema üle – jah, miks mitte. Aga valju häälega kommenteerimine, etenduse ajal söömine, joomine, mobiilitelefonide helisemine… pole ainult noorte probleem. Näiteks ei saa mina aru, miks peab suurem osa saalist närviliselt itsitama, kui
laval kasutatakse sõna “perse” või midagi muud sündsusetumat. Kas ollaks IKKA VEEL ja SELLISES ÜHISKONNAS nii õrnakesed-naiivsed?
Siis see teine asi – lapsed (no algkool, ka viies) lasteetendustel. Omast käest tean, et lastel on raskusi tähelepanu hoidmisega ühel konkreetsel asjal teatud kindla aja jooksul. Eriti kui see toimub pimedas, rääkida ei tohi, pead istuma ja jälgima mingit mutukat, keda sa kardad. Lastetendused on alati sahinaid täis, seda enam, et mõnikord on lavastus nadi (st näitlejad ei mängi 100%, mõnikord tuleb ette) ning lastel on igav. Teine vaatus on juba selline, kus süüakse erinevaid krõbinaid ja juuakse mingit keemiat. Variandid: a) lasteetendused vaheajata (aga milliseid sinna alla liigitada?) b) kohvikutes mitte müüa krõpse, mingeid koola-jooke, imelikke pulgakomme ja pähkleid ja sihukesi asju (noh, ma ise müün neid, aga mitte hea meelega)
Kolmandaks: konkreetne Sakalas käsitletav juhus.
No selline situatsioon on ikka päris ekstreemne. Minu silmis kõige parem lahendus – etendus pooleli jätta, raha mitte tagasi maksta. Muidugi on kahju kaotsiläinud näitlejate närvidest ja nii edasi, aga selline olukord pole normaalne. Õnneks pole ma NII hullu publiku seas istunud, kuulnud aga küll. Musta nimekirja koostamine on kusjuures väärt idee – mitte kindlad koolid, vaid inimeste nimed. Nimekandjal on küll üldiselt
suva, aga samas hoiab järgnevaid intsidente ära.
Sakala kommentaarides öeldakse, et lapsi ei peaks teatrisse veetama. Õige jutt! Milleks üldse vaevuda? Igasugune teise linna sõit on põhikooli (ja ka gümnaasiumiõpilaste) jaoks lihtsalt üks suvaline reis, kus saab rahulikult juua ning läbustada, kartmata, et keegi sinuga midagi teeks, sest sa oled ju kõigest lapsuke.
Ma olen lihtsalt õnnelik, et minu kooli teatrireisidel sellist värki ei esine!
Nüüd tahaks sellise asja peale ühte kosutavalt mõnusat tükki vaadata. Korraliku publikuga.
Kirjutatud 12. märtsil
