Mis: “Hecuba pärast”
Kus: Tallinna Linnateatri Taevalava
Millal: 14. september 2009
Kes: Mängisid Alo Kõrve, Veiko Tubin, Mart Toome, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Argo Aadli. Lavastas Priit Võigemast, dramatiseeris Maria Lee Liivak
Olin end selle tüki jaoks pikalt üles kütnud… või õigemini, üleskütmist polnud vajagi. Tegijate nimed ning lavastuse kirjeldus olid juba oma töö teinud. Lisada veel asjaolud, et viimasest Linnateatris käigust oli möödunud kuid ning eelnev Draama Tartus ei pakkunud erilisi kirgastumishetki. Niisiis olid ootused üsna kõrged.
Mõned tunnid hiljem lahkusin Laialt tänavalt kergelt öeldes pettunult. Just iseenda suhtes pettunult. Ma polnud rahul ja mingi asi näris mu sees nii kohutaval kombel, et helistasin emale ning kaebasin – ma ei suuda enam isegi Linnateatri ja oma lemmikute tegemisi nautida.
Asi polnud kindlasti selles, et “Hecuba” oleks olnud halb. Seda kindlasti mitte. Etenduse ajal nautisin nii mõndagi, omaette vaikselt pugistades, sest nalja sai ja kurb oli ka ning näitlejad kütsid elu eest. Ometi ei tõusnud ma koos teistega püsti, et seisvaid ovatsioone anda (!!minu puhul väga veider) – lihtsalt tundsin, et ma ei saanud sealt sel hetkel mitte midagi peale nägemise, et nad teevad ja hästi pealekauba ning kõik naudivad… peale minu.
Muidugi küsisid minu käest mitmed, kes teadsid, et olin “Hecubat” vaatamas käinud, kuidas meeldis. Rääkisin siis ääri-veeri oma “probleemist” ning seejärel ka kirjeldasin lavastuses toimunut. Pärast mõnda kirjeldust sain aga järsku aru, et olin stseene või lustakaid lausejupikesi tsiteerides üsna hasarti läinud – just niisamuti hasarti, kui olen mõnest etendusest nii nii sillas, et ei tea, mida või kuidas öelda. Mõtlesin, vaagisin ja avastasin, et TEGELIKULT meeldis mulle tükk väga. Et ma lihtsalt vajasin mingit aega seedimiseks. Soovitan seda tükki päris kindlasti ja plaanin ka ise uuesti minna, et täpsemalt sotti saada.
Tahan hetkel lihtsalt märkida meeldejäävad seigad, ehk hiljem, pärast teistkordset vaatamist täpsustan mõtteid:
Hamleti kordus-korduslavastus; muusikaline kujundus; MUPO stseen, Kõrve inisev hääl 1. stseenis; etteaimatav, ent siiski suurepärase teostusega lõpplahendus; vaikiv näiteseltskond intervjuul; prügikastistseenid; Ojari korvpallitreeneri stseenis; Võigemasti kontrolörihetked viimases stseenis
4/5
