Enne :|, nüüd :) Esmaspäev, okt 19 2009 

Tallinna teater and aplaus H. 8:07 p.l.

Mis: “Hecuba pärast”
Kus: Tallinna Linnateatri Taevalava
Millal: 14. september 2009

Kes: Mängisid Alo Kõrve, Veiko Tubin, Mart Toome, Priit Võigemast, Indrek Ojari, Argo Aadli. Lavastas Priit Võigemast, dramatiseeris Maria Lee Liivak

Olin end selle tüki jaoks pikalt üles kütnud… või õigemini, üleskütmist polnud vajagi. Tegijate nimed ning lavastuse kirjeldus olid juba oma töö teinud. Lisada veel asjaolud, et viimasest Linnateatris käigust oli möödunud kuid ning eelnev Draama Tartus ei pakkunud erilisi kirgastumishetki. Niisiis olid ootused üsna kõrged.

Mõned tunnid hiljem lahkusin Laialt tänavalt kergelt öeldes pettunult. Just iseenda suhtes pettunult. Ma polnud rahul ja mingi asi näris mu sees nii kohutaval kombel, et helistasin emale ning kaebasin – ma ei suuda enam isegi Linnateatri ja oma lemmikute tegemisi nautida.

Asi polnud kindlasti selles, et “Hecuba” oleks olnud halb. Seda kindlasti mitte. Etenduse ajal nautisin nii mõndagi, omaette vaikselt pugistades, sest nalja sai ja kurb oli ka ning näitlejad kütsid elu eest. Ometi ei tõusnud ma koos teistega püsti, et seisvaid ovatsioone anda (!!minu puhul väga veider) – lihtsalt tundsin, et ma ei saanud sealt sel hetkel mitte midagi peale nägemise, et nad teevad ja hästi pealekauba ning kõik naudivad… peale minu.

Muidugi küsisid minu käest mitmed, kes teadsid, et olin “Hecubat” vaatamas käinud, kuidas meeldis. Rääkisin siis ääri-veeri oma “probleemist” ning seejärel ka kirjeldasin lavastuses toimunut. Pärast mõnda kirjeldust sain aga järsku aru, et olin stseene või lustakaid lausejupikesi tsiteerides üsna hasarti läinud – just niisamuti hasarti, kui olen mõnest etendusest nii nii sillas, et ei tea, mida või kuidas öelda. Mõtlesin, vaagisin ja avastasin, et TEGELIKULT meeldis mulle tükk väga. Et ma lihtsalt vajasin mingit aega seedimiseks. Soovitan seda tükki päris kindlasti ja plaanin ka ise uuesti minna, et täpsemalt sotti saada.

Tahan hetkel lihtsalt märkida meeldejäävad seigad, ehk hiljem, pärast teistkordset vaatamist täpsustan mõtteid:

Hamleti kordus-korduslavastus; muusikaline kujundus; MUPO stseen, Kõrve inisev hääl 1. stseenis; etteaimatav, ent siiski suurepärase teostusega lõpplahendus; vaikiv näiteseltskond intervjuul; prügikastistseenid; Ojari korvpallitreeneri stseenis; Võigemasti kontrolörihetked viimases stseenis

4/5

 

Draama 2009: “Üks joodik sõitis rongiga” Teisipäev, sept 22 2009 

Rakvere teater and arvamus and draama 2009 H. 11:34 p.l.

Mis: “Üks joodik sõitis rongiga”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Genialistide Klubis

Kes: Erik Ruus, Volli Käro, Anneli Rahkema, Silja Miks, Heigo Teder ja Indrek Apinis, lavastas Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik.

See tükk oli (kui teistega võrrelda) üks pikimaid just tempo mõttes. Mõnikord lihtsalt ei taha vaadata nii paganama masendavat, mis kõige täiega näkku virutab ja tuletab meelde mingeid ebameeldivaid seikasid omaenda elust ja teiste elust ja… Eriti kohe pärast sellist helget (visuaalselt) tükki nagu “Vahepeatus” (mis ometigi niisamuti hiljem tolle va masendusega seoseid lõi). Samas ta (see tükk, teater) urgitses. Ja las urgitseda pealegi!

Mulle meeldis väga konkreetne mänguplats. Inglite nii kumav-kahvatud näod emotsioonide ja grimassidega. Etüüdilaadsed stseenid. Muusikaline kujundus (kuigi lõpuloo algustaktid olid esimese reaktsioonina niivõrd valed, et suutis midagi ses tükis ära rikkuda, kuigi tegelikult läks ikkagi õigesti). Ja mingid liinid, mis pärast peas hakkasid jooksma koos küsimustega mis siis sai ja millest ma nüüd teatrit nägin ja kuhu ta jõudis ja miks just sinna ja… Siiski, siiski oli ikka kohutaval kombel veniv.

3+/5

 

Draama 2009: “Vahepeatus” Teisipäev, sept 22 2009 

Tallinna teater and aplaus and draama 2009 H. 11:26 p.l.

Mis: “Vahepeatus”
Millal: 12. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Athena Keskuse pööningusaalis

Kes: Sandra Üksküla, Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve. Lavastas Uku Uusberg, kunstnik Artur Tšehhi.

See siin on ka üks hele laik ses festivalis. Juba lavakujunduselt puhas ja hea silmale vaadata. Mängult oli ka hea… Päriselt oli ka hea. Nauditav töö igati. Samas nagu tõesti üks vahetu vahelduseks peatuv tükk, sest pärast ei osanudki midagi üles märkida… Mõtteid said, aga aega, et mõelda, ei olnud. Mingeid eksistentsiaalseid mõttekesi ta liigutas ja poleks ma vaid pidanud edasi tormama, oleks võinud neil ju edasi joosta lasta.

Küll aga tean, et mulle nii nii nii väga meeldib näha laval Kõrvet, kes on nii armas just mängimise stiili poolest. Ja Ojaril on mõnusad detailid. Ja siis veel pean mainima Aadli käsi – selle hüüdega jäin ma pärast etendust natuke piinliku olukorda, aga mis ma tegelikult tahtsin öelda, oli see, et… ma jäin igal korral nii jäägitult ta käsi vaatama, sest need olid nii kuradi tundelised ja paljuütlevad ja kaunid, et sõnad jäid kurku kinni. No teate ju küll sellist tunnet, et NÜÜD näidati midagi väga, et täpselt ei tea, aga siiski tunned. Üksküla ma pole varem vist väga näinud, aga nägin siirust ja puhtust ja tundsin tema karakteri kaastundlikkusele/hardusele/rõõmule vägagi kaasa.

Pärast etendust oli täitsa hea tunne.

4/5

 

Draama 2009: “Lõputu kohvijoomine” Teisipäev, sept 22 2009 

Tallinna teater and arvamus and draama 2009 H. 11:17 p.l.

Mis: “Lõputu kohvijoomine“
Millal: 11. september 2009
Kus: Festivalil Draama 2009, Vanemuise väikeses majas

Kes: Lembit Ulfsak, Jaan Rekkor, Maria Avdjushko, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Martin Veinmann, Laine Mägi, Tõnu Aav, Anti Reinthal, Lauri Lagle, Mihkel Kabel, Tiit Sukk, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Britta Vahur. Lavastas Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko.

Kolmetunnine etendus võib paljudele tunduda lõputuna, kuid selle tüki puhul olin üsna rahul tempoga, millega etendust edasi viidi. Asjaolu, et sündmused jooksid varasemasse aega, tõi ainult plusspunkte ja tekitasidki nii mõnegi huvitava seose. Püüdsin ajaloohuvilisena laval toimuvat kokku viia aastaarvude ja sündmustega maailmas ning oma isiklikus suguvõsas (asjaolu, mida viimasel ajal tihti teen, st mõtlen, kes minu lähisugulastest tol ajal elas ja kui vana oli. Hämmastav, kuivõrd palju saab niiviisi kõike nii väga puudutavaks muuta!) ning ka seetõttu ei olnud tegemist väga pika, vaid üsna mõnusalt tiksuva etendusega.

Mulle meeldib väga, kui lava on täis. See tähendab, kui ta on stiililiselt täis nii kujundust, tegelasi ja (aja)lugu. Dekoratsioonide, kostüümide, taustkarakterite ning valgusega (!!) loodi väga mõnus miljöö, mis töötas sajaprotsendiliselt.

Veel meeldisid mulle lindilt tulnud monoloogijupid… Teplenkovi karakter ja Rekkori mäng… Tõnu Oja meeldib mulle vist küll igas tükis iga karakterina… Loo, inimeste ja aja väljakoorumine… Aga kokkuvõttes oli tegemist siiski mitte just väga suuri emotsioone sünnitanud tükiga, seega Harju keskmine.

3+/5

 

Järgmine lehekülg »