Pressiteade: 8. Tudengite Teatripäevad

12.-14. veebruaril 2010 saavad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ruumides 8. korda kokku Tudengite Teatripäevade raames tudengiteatri trupid. Kolm päeva on sisustatud töötubade, vestlusringide, festivali klubide ja muidugi tudengiteatrite etteastete poolt.

Sel aastal on truppidest registreeritud: Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater, Tallina Ülikooli tudengiteater Üllar, TÜ Pärnu Kolledži tudengitrupp K-äng2, Tartu Üliõpilasteater, Altermanni tudengite näitemängutrupp, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengiteater Tuder ning Jyväskylä tudengiteater Soomest.

Õpitubasid on kutsutud juhendama Karl Kena (TÜ VKA näitekunsti 7. lend) ning Ajjar Ausma (Cabaret Rhizome). Truppidele annab tagasisidet Kolm Tarka, kes on tavaliselt üks näitleja, üks lavastaja (Jaanika Juhanson) ja üks teatrikriitik (Rait Avestik). Samuti on kahel esimesel õhtul festivaliklubi.

Festivali korraldab MTÜ Kultuur aitab hingata. Toetajad: Kultuurkapital, Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, TÜ Üliõpilasesindus, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Üliõpilasesindus, A le Coq.

www.tudengiteater.ee

Kontakt: Merli Antsmaa, avalikud suhted,  merli.antsmaa-ät-gmail.com

On the other side they are people, too!

What?/Mikä?: “Tuonpuoli” (free translation: “Another side”) Jyväskylän Ylioppilasteatteri
Where?/Missä?: Ilokivi, Jyväskylä
When?/Milloin?:  21. 01 2010

Kuka: Laura Annala, Vesa Partanen, Ilmari Jaaranen, Salla Toikkanen, Auli Toikkanen, Mika Partanen, Eeva Sutinen, Tessa Horila, Emmi Vilhunen, Lotta Roukala, Nina Pärssinen, Susanne Ylönen, Johanna Moilanen, Hanna Toivakka, Janne Moilanen, Kaisa Mattila, Sofia Koistinen. Sauli Yksjärvi, Mikko Räihälä, Keijo Koskenharju, Mika Oksanen, Jukka Väisänen, Joni Mansikkamaa.

A story of the year 1918, during Finnish civil war, focus on choices (in war & in life), on relationships & on ever-present sense of death.

A lot of physical theatre was used in the performance. For me, the first thought after seeing these pale white stone-like faces and absolutely striking, tensed movements, was something related to butoh. I was wondering did the troupe had any workshops on that or was it just on general physical theatre.

There were almost no decorations, only using some essential props (guns, bucket, fabric, some high chairs, a ball). All of the design was created by human bodies and the lights. Live & recorded sounds as an important & effective way to create illusions of forest, death carriage (?), war, river etc was used, too. Some interesting findings, but nothing I haven’t seen before. I really liked scene of Matias drowning which was visually, technically, choreographically and sound-wise excellently done. Very striking… as were the scenes of death carriage.

There wasn’t much dialogue in the first act, though I could understand most of what was said and what was going on on stage. The second act concentrated more on text, so therefor I probably lost some essential things that could have turned it a bit more meaningful and explained the background/reasons. Anyway, for me, the first act ended on an interesting symbolic solution which made me think that the performance is actually over! I am talking about when Matias, the white side, gets hit to the head with a red ball, and then tries to hand it over to Johannes, the red side. For me, it could have been a nice end already!

As I don’t speak Finnish very well (let’s say I understand it because I’m from Estonia), I concentrated on the visual side and on the actors abilities to tell the story without having words. Luckily the topic of the story wasn’t a stranger and could be understood. For me they were two sides in a civil war, two men from the same village (?) representing the sides, relationships in a family and in the community, constant craziness, war craziness. There were less actors giving text and the dancers stood out more prominently. Were they the representatives of (dead) souls, both evil and good the same time, affecting the living? Did Matias become crazy because of the killing attempts, war, almost drowning, people in the hospital, relations with Emma, the souls or everything together?

I really enjoyed the actor playing Klara, the mother. Very believable, good facial expressions and tones of voice that made me to suffer with her. The only thing unclear for me was her death, but that might have been explained in the text. In the end, it wasn’t that important anyway. They all died…

In general, it was an interesting take on the topic. In my opinion, if this play would have been directed in a bit more traditional way (focus on text, more decorations, less symbols etc), it would have been boring, as just another attempt to bring the war-theme on stage. Choreographical solutions, gruesome, even grotesque human bodies gave the story new nuances which made in enjoyable (e.g thoughtful) for a non-Finnish speaker.

It also made me wonder, as the play-writer and director were the same person, whether he wrote the play having this kind of performace (physical theatre) in mind or not?

4/5

Mõlemal pool seisab inimene / Kummallakin puolella seisoo ihminen

Mis: “Tuonpuoli” (vabatõlge: “Ühel pool”) Jyväskylä Üliõpilasteatrilt
Kus: Ilokivi, Jyväskylä
Millal:  21. jaanuar 2010

Kes: Laura Annala, Vesa Partanen, Ilmari Jaaranen, Salla Toikkanen, Auli Toikkanen, Mika Partanen, Eeva Sutinen, Tessa Horila, Emmi Vilhunen, Lotta Roukala, Nina Pärssinen, Susanne Ylönen, Johanna Moilanen, Hanna Toivakka, Janne Moilanen, Kaisa Mattila, Sofia Koistinen. Teksti autor, lavastaja ja koreograaf Sauli Yksjärvi, muusika Mikko Räihälä, Keijo Koskenharju, valgus Mika Oksanen, Jukka Väisänen, Joni Mansikkamaa.

Soome kodusõja-aegne (1918) lugu, mis keskendubki valikutele (sõjas/elus), suhetele ning surma igikestvale kohalolule.

Lavastuses kasutati palju füüsilist teatrit, mingid mõjutused ja väikesed vihjed butoh-tantsule, aga mitte pidevalt. Lihtsalt esimene mõte valgeks toonitud nägude, kivimaskide ja väga pingestatud liikumisele.

Dekoratsioone praktiliselt polnud, kasutati vaid mõnda butafooriat (relvad, ämber, kangas, paar nähtamatut tooli, pall). Kogu lavakujunduse lõid inimkehad ja valgus. Väga oluliseks elemendiks oli ka elava muusika ning heliefektide kasutamine, mis lõi pilte metsast, surnuvankrist, sõjast, jõest jne. Huvitavad leiud iseenesest, ent kindlasti mitte midagi ennenägematut. Meenub Matiase uppumisestseen, mis oli visuaalselt, heliliselt ja tehniliselt/koreograafiliselt igati sajaprotsendiline. Ka surnuvankrihetked olid visuaalselt nauditavad.

Lavastuse esimeses pooles kasutati üsna vähe teksti, millest küll enamjaolt aru sain või vähemalt teemat hoomasin. Teine vaatus oli see-eest dialoogikesksem ning tõenäoliselt kadus sealt nii mõndagi, mis oleksid aidanud teist vaatust ka huvitavamaks muuta (minu jaoks lõppes I vaatus huvitava sümboolse lahendiga (Matias, valges leeris, juba hullunud inimese pilguga, saab külapoiste poolt visatud punase palliga vastu pead ning jääb seda totakalt Johannesele, punane, pakkuma) ning kogu asi olekski võinud sinnapaika jääda. Päriselt tekkis ka selline tunne, et tükk ongi läbi)

Püüdsingi rohkem keskenduda visuaalsele küljele, näitlejate võimele lugu edasi anda tekstita. Õnneks oli käsitletav teema üsna tuttav ning üleüldiselt mõistetav – kodusõja kaks leeri, kaks sama küla (?) noormeest neid esindamas, kogu- ja perekonna suhted sõja taustal erinevate valikute ees  ning pidev hullus, sõjahullus. Teksti andvaid näitlejaid oli vaid kuus, tantsijaid aga see-eest rohkem. Nemad kehastasid nii surnud hingi, kes vahel kurjad ja siis jälle paremad on ning elavaid mingil moel ka mõjutasid (kas Matiase ajas hulluks sõda, mitmed tapmiskatsed, peaaegu uppumine, lähedal asetsev sõdurihaigla, suhe Emmaga, nood hinged või kõik asjad kokku, sellest ei saanudki aru).

Näitlejatest (kuigi nägin neid esimest korda) meeldis enim ema (Klara) roll. Usutav, hea miimika ning hääletoon, mis pani kaasa tundma. Ainukesena jäi segaseks tema surm (võimalik, et tekstis seda selgitati).

Üldiselt oli tegemist üsna põneva lavastusega. Arvan, et kui antud näidendit oleks lavastatud n-ö traditsioonilisemalt (dekoratsioonid, koreograafiata, vaid tekstile keskendudes) ja see oleks ka olnud mulle arusaadavamas keeles, oleks olnud igav. Lihtsalt järjekordne katse tuttavat teemat lavale tuua. Koreograafilised lahendused ning inimkehad kohati võigas, lausa groteskne kasutus lisasid uusi nüansse.

4/5

English translation coming soon.

Plaanid 2010. aastaks

1. Näha üht ja teist Soome teatrist (peaasjalikult Jyväskyläs, ehk õnnestub midagi näha ka Helsinkis). Siia alla kuulub ka aprillis toimuv Soome tudengiteatrite festival, kuhu juba töökorras mindud saab.

2. Edukalt läbi viia 8. Tudengite Teatripäevade festival Viljandis 12.-14. veebruaril! Oodata on meie tavalist kahurväge ning üht külalistruppi Soomest!

3. Näha “Ma armastasin sakslast”, “Nii see on (kui teile näib)”, “Kes kardab Virgina Woolfi” (Linnateater), “Sinul on meretäis hirmu”, “Voldemar” ja “Boulgakoffi”, “Sügissonaati” (Draamateater), “Kuningas Leari” (TÜ VKA 8. lend ja Krahl), kõiki veel nägemata Endla lavastusi, “Arkaadiat” Ugalas, “Toatüdrukuid” ja “Creepsi” (Rakvere), külastada rohkem tantsu-, sh ballettilavastusi,

4. Sõita taas Edinburghi Fringe’le.

5. Lasta oma tudengiteatril nimega Tuder mõnusalt edasi areneda!!

6. Jätkata normaalset teatriblogimist